Lavastus: Soololavastuste õhtud
Lavastaja: Sirelyn Rääk, Tanel Ting ja Joonas Tagel (kõik eraldi)
Teater: Tallinna Tantsuteater
Kestus: 3 tundi
Esietenduse kuupäev: 2. mai
Külastuse kuupäev: 13. mai
Nii tore, et need olid kolm erinevat lavastust. Ja nii õige oli esitluse järjekord. Kaks kolmandikku armastusest ja see viimane.. ma pole sinna veel jõudnud aga see kahtlemata sobib mulle.
Esimene:
Lavatoss ja tume tagataust moodustasid silmale lõputu ruumi. Valgus lisab dramaatilisust: tavaline. Pehme ja aeglane algus seadsid mind mõnusasse ärevusse. Pilt oli ilus. Heli ja sõnad.. kuulama tõmbasid küll, aga süvenema ja sisse laskma mitte. Väike saatan mu õlal tahaks öelda, et on sellest välja kasvanud. Ma olen kindel, et jätsin väga palju kuulmata, mis võibolla oligi see, mis oleks mu meelt muutnud, kuid nii palju kui ma püsisin avatuna, tundus mulle, et armastusest räägitakse kui millesti piinarikkast ja keerulisest. See on üldistus aga see üldistus on emotsioon, mis lõpuks kõlama jäi. (Olen aus – ma jälle valisin kirjutada oma enda mõtteid selle asemel, et avada kõik meeled laval toimuvale).
Aeg läks aga arengut ei toimunud. Väike saatan kirjutas märkmikusse Isegi mina tantsin magamistoas paremini ja jätkas siis oma vähem tööga seotud tähelepanekutega. Muidugi ei saa ma oma magamistoas luua see keskkond, see mäng valguse ja rääkimata sellest vaba ruumi rohkusest ja kuna jätsin palju vahele, tõenäoliselt jätsin vahele millegi olulise (pehmendan praegu oma negatiivsust) aga ma siiski ei taha selles endas süüdistada. Me lihtsalt rääkisime üksteisest mööda. Lõppkokkuvõtteks jäi küsimus lahtiseks: Kas ilusale kehale võib igava tantsu andestada ja ülspildiga rahule jääda?
Teine:
Aitäh muusika eest. Laulud on nüüd väärtuslik osa mu esitusloendis. Armas üledramatiseerimine ja veel sellisel naljakal kombel, kuidas mulle meeldib kodus lollitada (jaa jaa, ma olen juba väga palju sisse võtnud kõigest sellest). Tema rääkis juurde luulelise loo: realistliku, päris tihti juhtuva, mille poolest ka väga liigutava. Umbes sellest, et kellegi armastuses sinu vastu ei tohiks näha kasumit. A, ei, see oli see, mida mina mõtlesin.. Aga seda ma mäletan, et tüdruku tunded ei vastanud samaga.
Poisil ei jäänud muud üle, kui tantsida (nii oli lühikirjelduses kirjas ka).
Ja nüüd olen ma veel enam kindel, et ”korvi saada” on väga kasulik.
Ta tants oli energeetiline – peaaegu vastand esimesele. Võrdlusmoment aitab analüüsida: esimene lugu rääkis läbi ilusate valusate fraaside, kujundlike liigutuste ja dramaatilise valguse; teine lihtsalt tantsis, et vabaneda ja täita end, minule tundus ta palju avatum ja armsalt haavatav.
Kolmas:
Seda armsat punast habe ma mäletasin just paar päeva tagasi vaadatud etenduselt Fluids. Tookord oli tal lõpuks vähem riideid seljas (millisena ta mulle meelde jäi) aga pükstes on ka väga ilus. Ei mingit kirglikku ülevat vaimustust! Ma tõepoolest imetlesin ta keha selle võimete pärast. Venivus + graatsilisus + mehelikkus.
Tema kontseptuaalsus on minu jaoks veel päris next level.. aga vähemalt ma õppisin imetlema sellist kunsti.
Foto allikas: