Lavastus: Enne meid oli veeuputus
Lavastaja: Jaak Kilmi, Kiur Aarma
Teater: NUKU teater ja Vaba Lava
Kestus: 2 tundi 45 minutit
Esietenduse kuupäev: 23. märts
Külastuse kuupäev: 23. märts

 

Huvitav lava. Lekkivad veetorud kortermajas. Toad olid vaheldumisi telekad. Turnikas lifti kõrval. Isegi üks klaver ilmus vahepeal nähtavale. Kõik põhikomponendid ühes. Minus ärkasid ootused nähes potentsiaali.

‘’Enne meid oli veeuputus’’ koosneb ühe Õismäe kortermaja 3 elaniku mälestustest. Üks tahtis tüdrukuna baleriiniks saada võttes eeskuju ‘’Luikede järvest’’. Teine kasvades üles vaid emaga, kes kogu aja tööl veetis, tahtis sisemist tühjust täita ning et tunda kuuluvust maailmasse leidis lohutust pungi subkultuurist. Kolmandast oli sirgumas tõsine ettevõtja. Alustas oma (maha)joonistuste müümisega, hiljem üle minnes vahvlite ärile, vahepeal proovis suuremat vahendustasu saada osmiumit edasimüües jne. Kõigil oma rõõmud ja mured.

Mul oli raske olla publikus. Samal päeval hommikul vaatasin ‘’#KaotaMindÄra’’, peale mida oli mul raske olemas olla üldiselt. Raske mõelda. Ma olin vist endale sisseseadnud infovastuvõtmiskeelu. Kui need vabandused kõrvale panna, Veeuputusest ei leidnud ma oma eluga ühiseid jooni, ei osanud kaasa naerda, kui jutt puudutas elu tol ajahetkel tolles ruumis.

Hiljem järele mõeldes olen rahul, sest sain näha ajalugu. Kastide sees näidati kaadreid elust, tubadest, inimestest tollal. Sain teada, et osmium on ainuke lõhnav metall ja veel palju mulle sel ajahetkel ebaolulist infot, millest ma palju enam ei mäleta. Inimeste reaktsiooni järgi tundus, et huumor oli ka paigas. Mina muigasin ka paar korda.

Mul oli hea meel näha nii palju armsaid lapsi laval. Poistekoor ja kolm tantsivat tüdrukut. Alguses ma arvasin, et laulud kostuvad kõlaritest ja poisid lihtsalt avavad suid. Tegelikult lõpuni ma polnudki kindel, et see oli laiv esitus, aga lõpuaplausi ajal, kui tunnustati koorijuhti, jäin uskuma. Lilli jagati ja iga poiss sai ühe, misjärel kõik nad kinkisid oma lilled oma koorijuhile. See oli nii armas ja puudutav (vaatamata sellele, et neile tõenäoliselt öeldi nii teha), sest koorijuht oli seda väärt. Nende hääled ja laste kasutamine tegi etenduse palju armsamaks ja hingestatumaks.

Veetorude lekkimise olukord oli nii halb selle pärast, et kõik veetorude ühendusdetailid olid tihti erinevatelt tootjatelt, mistõttu sulamid olid ka erinevad, ning pärast pikemat jahedamat perioodi sooja vett tundes paisusid erinevalt. See oli huvitavaim informatsioon, mis ma kaasa võtsin. Ma ei teadnud varem täpset põhjust, ma arvasin, et nad olid lihtsalt halva kvaliteediga.

Vahvli lõhn tegi mind kurvaks. Mina ei arva, et on hea ja vaatajasõbralik niimoodi vahvleid süüa terve lavapealse rahvaga.. siis veel üks vahvel publikusse anda ja kõik. Aga lõhn on ju mul juba ninas. Ja pausi ajal ma muidugi ei raatsi natuke üle eurise vahvli osta. Tehke siis juba kõigile… palun.

Ma ei saanud aru, kuidas Esimene maailmasõda lavastuses sees oli, sest kirjelduse järgi toimus jutustatav alates 1987 aastast, aga Esimene maailmasõda minu allikate järgi lõppes 1918. Võibolla magasin maha mõne olulise detaili ja jutt oli hoopis millestki muust, kuid ma mäletan selgelt, et räägiti, kuidas lapsed olid üksinda kodus ja vanemad kõik kuskil aiamaal. Siis mainiti Franz Ferdinandi tapmist ja pusle mu peas ei läinud kokku.

Koju kõndides ma olin väga õnnelik, mõeldes, et lõpuks sai läbi. Vahel ikka on piinarikas istuda kaua. Kaks vaatust veel. Ja samas nüüd järele mõeldes olen ma rahul, et nägin ja kuulsin ja kogesin seda, mis oli.

 

Foto allikas: NUKU fb leht