Lavastus: Lohe needus
Lavastaja: Kersti Heinloo
Teater: Draamateater
Kestus: 1 tund 50 minutit
Esietenduse kuupäev: 30. november
Külastuse kuupäev: 11. detsember
1 ) Kuidas sa kirjeldaksid lavastust inimesele, kes pole seda näinud?
Siiras muinasjutt heas ja kurjast ja sellest, et kuri pole süüdi, et see kuri on. Lihtsalt ta sai oma teekonna alguses kaela needuse, millest iseseisvalt vabaneda ei saa. Kõik maailmas teeb koostööd ja vahepeal juhtub nii, et sa hakkad märkama, kuidas kõigel on seos ja kuidas sina oled kõigega seotud ja siis ärkab vajadus seda tunnet usaldada ja lasta sel end juhtida. Ja siis saab maailma päästa.
Väga palju olulisi ja tarkasid metafoore sellest, kuidas näiteks ei tohi igavesti lohet karta ja lihtsalt oodata, millal ta järjekordse ohvri endaga kaasa viib, vaid peab enda eest seisma ja võitlema vabaduse eest.
2 ) Mis oli üks meeldejäävamaid hetki laval?
Kõik oli väga armas ja väga meeldiv. Kostüümid ja lavaehitus ja inimesed ise, aga kõige erksam hetk oli ikka see, kui draakon (mööda nööri) lae alt lavale lendas.
3 ) Mis tunne või mõte sulle lavastuse juures kõige rohkem kõlama jäi?
Oi väga palju kõike. Enamasti läks hinge ikka see maailma päästmise emotsioon ja mõte sellest, et ka väike tegu võib olla mitte vähem oluline.
4 ) Mis üllatas lavastuse juures?
Mul läks esimest korda silm märjaks õnnest Draamateatris.
5 ) Mis häiris lavastuse juures?
–
6 ) Mis jäi arusaamatuks?
Võibolla olen juba maininud, aga minuni ei jõua ikka arusaamine, miks lastele kantakse ette nii palju elulootust ja motivatsiooni headuse ja armastuse pürgimise poole, ja kui suureks saad siis oled juba piisavalt arukas inimene, et jälgida lõputuid peredraamasid lava pealt.. Pole ime, et meil inimesed nii kurjad on. Ja mitte külma ilma pärast, vaid külmade s ü d a m e t e.
Foto allikas: kodukalt