LavastusTuli mees naise juurde
Lavastaja: Semjn Zlotnikov
Teater:  Vene Teater
Kestus: 2 tundi 40 minutit
Esietenduse kuupäev:  28. september
Külastuse kuupäev: 13. oktoober

 

Mul on nüüd peale etenduse nägemist  tungiv tugev soov armastust väljendada ja kuna ma siin Rakvere-Tallinn bussist kedagi kellega rääkida ei leidnud, siis panen kõik arvustusse. Sellist puhtalt positiivset laengut pole ammu saanud.

Selgituseks mainin, et minu tujud on vägagi kõikuvad. See, et ma Rakverre jõudes lihtsalt hõljusin naudingu sees sügistes kuivanud lehtede värskes lõhnas, ümisesin omaette lemmikumaid hea tuju laule ja muidu niisama armastasin maailma ei määra sugugi, kuidas ma tulevast etendust läbi elan. Seega ei saa öelda, et just Kõik sõltub eelnevast häälestusest. Üldse ei sõltu. Tegelt natuke muidugi küll. Päris piisavalt tegelt. Tegelikultma ei kujuta ette. Hakkan nüüd uut tabelit koostama pealkirjaga ‘’Kuidas mõjutab eelnev tuju etenduse vastuvõtmise kvaliteeti’’.
Igatahes.

Üldse juhused on toredad. Tegelikult pidin Vene Teatri etendust (seda sama) minema vaatama ikka Vene Teatrisse, nagu tavaliselt. Aga seekord leidsin, et perekondlikud väärtused on ka vahepeal olulised ja muud kuupäevad ei klappinud. Sellepärast ma seda Rakveres nägin.
Olen juba mitu korda, isegi juba raadios kiitnud Rakvere teatri toole. Ma ei väsi seda tegemas.
Ma armastan Rakvere teatri toole no NII väga. Eriti kui saal ei ole täiesti täis ja minust mõlemal pool istekohad on vabad. Siis saab vahepeal rätseistes istuda kedagi oma jalgade loomuliku väljapoolsusega häirimata.

Kui nüüd lavastuse loo juurde… Ikka armastusest. Sellisest natuke meeleheitlikust aga julgest. Meesapteeker tuli naisele külla kohtingule. Naise sõbranna oli nad kokku viinud. Tuli nädal aega varem, sest kuupäevad läksid sassi. Naine polnud valmis ja see vist ka pingestas olukorda. Aga samas – saatus! Nad otsustasid kohe, et hakkavad üksteist armastama, ja õnneks said teada, et pühapäeviti ka sõlmitakse abielusid. Kui suureks õnneks see info tuli, oli kaheldav, eriti mehe näoilmet jälgides. Siis hakkasid tulema välja kõik nõrkused ja hirmud ja ebakindlused ja enesehaletsused ja ‘’ma üldse ei vääri miskit sellist’’ ja ‘’see kindlasti on mingi pettus’’ ja ‘’kõik ei saa nii hea olla’’ ja nii edasi.

Kõik nii lihtsalt ja elusalt ja hingega ja huumoriga. No issand jumal, kui tore. Ja kõnetav muidugi. Väga kõnetav, sest muidu, ma olen üsna kindel, ma poleks üldse nii vaimustuses.

Üks suurim mõjutaja, ma usun, on siiski publik. Ma pole varem hästi aru saanud, kui on räägitud teemal ‘’mille poolest kõige enam teater filmist erineb’’, et teatril on otsene suhtlus publikuga.
Ajalooõpikust ja muidu olen vanu teatreid ette kujutanud tihti ühe või kahe inimesega lava ees publiku poole näoga, kes näitab silti, et kas peab naerma või kurbust väljendavat häält tegema, imestama või plaksutama jne.
See oli vist esimene kord minu karjääri jooksul, kui ma kuulsin nii palju publikut. Ja selle kuulmine meeldis mulle. Need heid polnud telefoni vibratsioon,  kohmakad kähatused või kõhukorinad või kommipaberi sahinad. Need olid elusad emotsioonid otsereaktsioonidena etendusele!! Kujutate ette!! Väga suur osa publikust julges südamest naerda. Arvestades, et saal polnud üldse täis seda oli väga korralikult.
Vahepeal, kui mees naisele midagi teravat ütles, umbes nagu ‘’kui närvid ei pea vastu, peaks ravimeid sööma’’ tuli sellist valulikku ’’UUU’’ kellegi suust, nagu rap-battle’s oleks räigelt vastasele punchline’ga ära pandud. Eh, väga nice.
Vahepeal küll hakkasin kahtlema, kas nii palju häälitseda on viisakas, aga siis ma märkasin, kuidas näitleja reageerib publikule, justkui silma pilgutades heakskiitu vastuvõttes ja mu mõtted rahunesid täiesti maha.

Näitlejad olid super. Ja nende koostöö. Mulle tundus, et neile meeldis seda mängida ja üldse et neile meeldib elu. Särasid. Ilusad inimesed. Võimsad inimesed. Toitvad inimesed.

Ma pole ammu end nii soojalt ja mugavalt teatris tundud.
Aitäh Vene Teater ja
Aitäh Rakvere Teater.
Te olete mul südames.

Ja aitäh armas lugeja. Loodan, et kasvõi väike osa minu emotsioonist kandus üle ja nüüd sa kasvõi korraks naeratad. See on nii armas, et keegi viitsib lugeda.

 

Foto allikas: Nikolaj Alhazov