Lavastus: Metsa Forte
Lavastaja: Henrik Toompere jr
Teater: Eesti Draamateater & Nargenfestival
Kestus: 1 tund ja 15 minutit
Esietenduse kuupäev: 25. mai
Külastuse kuupäev: 14. september
Oh, nii ilus oli esimene mõte lava nähes. Minu üheks supervõimeteks on potentsiaali nägemine. Tihtipeale toob see endaga kaasa ootused ja ma kurvastan, kui ootused ei saa rahuldatud. Seekord läks õnneks.
Ühel pidulikul õhtusöögil saab teatavaks, et lapseootel lapselaps on otsustanud oma vanaema poolt talle usaldatud metsaga hüvasti jätta ehk korraldada uuendusraide. Kedagi see uudis muidugi rõõmsaks ei tee ning algab mitmekülgne huvitav tüli. Peale peresiseste argumentide annavad veel hoogu igasugused inimesed poliitikast ja telekast ja ülikoolidest. Publiku reaktsiooni järgi sain selgelt aru, et kõik oskasid kõiki neid figuure ära tunda.
Eestis raiutakse liiga palju metsa. Metsa pindala pidevalt kasvab.
Vastanduvad väited tulid igast sfäärist, isegi lendorav rääkis kaasa.
Osaliselt sain kaasa naerda, kui tegu polnud kindla peene viitega, kuigi ka need kõlasid nii kaasakutsuvalt, et isegi teadmata algallikat, oli tunda kvaliteetse paroodia emotsiooni.
Imetlusest avanes silmad suureks kui vasemal istuv vanem meesterahvas (Voldemar Kuslap) laulma hakkas. Mul on ikka hea meel vahel, et olen justkui metsas elanud ja igasugusest huvist eesti kultuuri vastu eemale hoidnud. Minu Õige Hetk avastamiseks on nüüd ja ma nii rõõmustan, et avastan, et on mida väärtustada.
Lauldi üksi ja dialooge ja tülisid ja massina ja kõik oli imeline.
Teemakäsitlusega olin piisavalt rahul. Olles ise maksimaalne metsaarmastaja jäin lõpptulemusega rahule.
Rahule jäin ka sellega, et käsitlus oli pigem rahulik. Ei provotseerinud minus poliitilisi huvisid. Andis rahus võimaluse valida, kui palju oma kaastundest ma tahan hetkel sellele küsimusele anda. Hirmus mõelda, mis minu peas toimuks, kui iga lavastus oleks nii intensiivne, et sunniks mind endamisi või veel hullem ümbritseva maailmaga vaidlema kõikide nende teemade üle, mis kõik on väga olulised.. mis minust siis üldse saanud oleks.
Foto allikas: (Dramaateatri galerii) Mehis Pihla