Lavastus: Vedelvorst
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Teater: Endla Teater
Kestus: 2 tund ja 25 minutit
Esietenduse kuupäev: 1. juuni
Külastuse kuupäev: 15. september
Endla Teatri välisest peauksest järgmisest uksest edasi astudes olin ma lõhnameelte ja kogu hingamisorganitesüsteemi mürgituse äärel. Vot selle poolest oli suveteater parim aeg minu teatrielus. Isegi kinnistes tolmustes küünides ja katlamajades oli hingamine meeldivam tegevus kui siin, keset 100 erinevat õhnaõli ja juukselakki.
Kuna magama on lubatud jääda siis eeldasin, et on lubatud ka tuimalt ignoreerida laval toimuvat peale seda, kui 30 minutit (kuigi tunde järgi terve tund) no mitte kordagi huvitav ei ole. Mõtlesin omi mõtteid, millele vahele lihtsalt viisakusest ja meeldetuletuseks, et ma siiski siin tegelen teatri vaatamisega, kõlas peas need see-lihtsalt-ei-tööta ja lihtsalt-ei-kõneta leebelt negatiivsed kommentaarid, mida olen kuskilt kuulnud. Sellega lihtsustasin oma töökohustust analüüsida.
Pealegi eile, peale ”Metsa Forte” nägemist, kui Marta ja Aivo mind kaameraga koju saatsid, küsisid nad minult mõned piinavalt huvitavad küsimused, näiteks et mis on kunst ja kuidas saab kunstiga ühiskonda muuta ja
Tol hetkel olin ma väsinud või lihtsalt aeglane reageerija.
Leidsin, et parim aeg filosofeerida eilsest on nüüd, kui peaks keskenduma juba uuel teemal.
Lühidalt öeldes lihtsalt leidsin kõikvõimalike kõrvalepõikeid fookusest. Selline tunne, nagu näriks sünteetilist vatti, piinarikas. (Või võibolla peab lihtsalt suitsetamise maha jätma)
Isiklikud fookusevälised mõtted:
Tihti, kui teen teatavaks, et üheks minus hobidest on mängimine inimestega, peavad inimesed seda ohtlikuks ja on juhtunud ka tagasitõmbumisi. Mäng minu puhul miskit halba pole kunagi tähendanud. ‘’Mängu lebee tinglikkus hajutab elu ranged piirjooned ja päästab valla tunnetes peituva dialektika’’ – Vladimir Levi raamatust ‘’Enesemuutmise kunst’’. Tõsi, kõigile ma ei viitsi lahti seletada oma heatahtlikke motiive ja siis lihtsalt sildistatakse drama-queen’iks.
Tuli kauaoodatud vaheaeg. Tundsin tungivat vajadust hädaldada ja kaevelda sellest, kui halb mul olla on. Helistasin usaldusväärsele isikule.
Mulle meeldib vaielda. Kompetentse vastasega, kes oskab hästi struktureeritud argumentidega, emotsionaalse intelligentsiga ja elava fantaasia ja huumoritunnetusega koostööpartneriks jääda ka vastasseisundis, võib vaidlus sünnitada geniaalseid tulemusi. Usaldusväärne isik sel korral kompetentne ei olnud. Vähemalt sain emotsionaalse puhastuse. Ka natuke tülitseda. Tundsin end vabamana.
Vaheaeg sai läbi. Etendus algas. Järsku tundsin, kuidas mul on huvitav. Kuidas kõik asjad töötavad ja kuidas ma oskan kaasa mõelda ja tunda nii lihtsalt huvitavatele olukordadele kui ka täiesti isiklikult kõnetavatele teemadele.
”Inimese sisemiste protsesside kõige loomulikum juhtimine baseerub teadvustamise võime kasutamisele, sest see on ainuke reaalne lüli Sinu enda ning igasuguste Sinu poolt kohetavate protsesside vahel.” Toredast artiklist, mis sattus mu silmi ette õiges kohas õigel hetkel.
Veidi etendusest ka:
Kui ma teise vaatuse alguseks olin vanast koormast vaba, oskasin nüüd nautida. Nautisin lihtsust ja emotsiooni. Väiksemal määral ka huumorit, aga siiski see huumor, mis lavastatud oli, minus midagi ei äratanud. Kõige armsamalt naljakas oli siis, kui Saaremaa mats Laiskvorstile midagi sosistas, mille peale teine itsitama hakkas ja pööras näo tagaseina poole, mille järgi võis arvata, et tema naeru poleks tohtinud näha.
Ja väga huvitav (minu jaoks) oli esimest korda näha näitlemas inimest, kellega mul on olnud au päriselus suhelda. Kes isiksusena avaldas niivõrd muljet, et ma veidi enne etendust hakkasin kartma võimaluses, et mulle ta näitlejana ei meeldi. Aga läks õnneks, ma pole pettunud.
Ja ilusad käed ja selg.
Foto allikas: Endla kodukalt Gabriela Liivamägi fotod