Tere!

Kui ma sureks täna, üks asi mille üle ma tahaksin tänu avaldada, on kogemus inimesena.

Millalgi hiljuti mu armas sõbranna Sofia intervjueeris mind (kui ühte huvitavat inimest) enda ajakirjanduse tunnitöö jaoks:

1)  Miks sa otsustasid kandideerida sellele eksperimendile? Kas oli hirm, et sind ei valita või olid 100% kindel, et just sina sobid sinna ideaalselt?
Leides töökuulutuse töötukassast teadsin kohe, et pean vähemalt kandideerimisankeedi täitma. Eriti inspireerisid sõnad ‘’Eksperiment’’ ja ‘’dokumentaalfilm’’. Inspiratsioon tulenes minu üsna ammusest huvist eksperimentide vastu, ja teise märksõna puhul oli lihtsalt nii, et olin juba ka piisavat aega pidanud end ‘’huvitavaks’’ inimeseks (enamasti selle pärast, kuidas ma maailma ja ennast tunnetan), mida ma olin tahtnud jäädvustada kasvõi oma järeltulijatele mälestuseks. Kas raamatu, laulude, filmina – kõik oli kaalutluse all… Ja siin siis korraga selline pakkumine. Ma isegi ei mõelnud, et see võiks mulle mitte sobida. Lugedes netikommentaaridest hirmutavaid ‘’hulluks võib minna üleküllusest’’ ja ‘’see inimene hakkab küll teatrit vihkama’’ tekkis väike salasoov need hirmust tulenevad oletused ümber lükata, vaatamata sellele, et ma neid hirme otseselt omaks ei võtnud. Muidugi aga võtsin arvesse.
Avades ankeeti täitmiseks teadsin kohe, et inimesed saaksid valida õiget inimest oma eksperimendi aluseks. Isiklik hirm tekkis mõttega, et ma pole ‘’piisavalt keskpärane’’ inimene (vaimsed mured ja taoline) ja sellest, et mul on raske leida endas püsivust, kui läheb keeruliseks. Ma väsin kergelt ära, kui on igav, kui ma ei oska toimida progressiivselt või siis lihtsalt ise tajuda seda progressi.
Ei olnud hirmu, et mina ei sobi sinna. Ma arvestasin, et ma pole ainuke tore ja huvitav inimene Eestis, kes pole varem teatrit näinud. Näiteks minu tutvusringkonnas ei vaadatut teatrit üldse. Pigem reisiti, käidi festivaldel, looduses, muusikakontsertitel. Teatri jaoks ei jäänud ei aega, ei raha, ei huvi. Ja omakorda sellega arvestades, ei jaganud ma informatsiooni töökuulutusest enamikele tuttavatele isekusest, millest võib järeldada, et ikka kartsin, et mind ei valita. Mäletan hästi, kuidas paarile lähedasemale inimesele rääkisin: ‘’Tead, ma leidsin nii laheda asja, aga ma ei taha sulle rääkida, mis see on, sest ma tahan seda endale ja kardan, et keegi võtab ära.’’ Kui oli selge, et inimene ei sobi kandideerima, rääkisin detailsemalt, mille kaudu (lisaks muule) ka sisemiselt veensin ennast, et just mina olen sobivaim.

2. Mis tunne sul oli, kui sa said teada, et just sina oled see õnnelik 450 seast? Mida arvasid sellest sinu sõbrad ja vanemad?
Päev või kaks peale viimast tööle sobivustesti vooru sain Paulilt meili, milles mult küsiti telefoninumbrit. Saatsin ära ja ootasin salakavala naeratusega, millal ma juba saan kinnitust, et see, kuhu ma oma eluga olen siiani liikunud võib minult heakskiitva pai välja teenida. Mõne minutiga oligi sõnum telefonis ja mina hüppasin õhku ja kiljatasin ise särades, keset Balti jaama ooteplatvormi. Panin suitsu ette, sest ei osanud nii suurt erutust muidu taluda, helistasin emale, rääkisin ära, et näed, ma ikka oskan elada. Põhimõtteliselt 80% inimestest olid super-rõõmsad ja toetavad. Mõni üksik inimene, kelle arvamust ma niikuinii arvesse polnud võtnud kunagi ütles ikka, et mõttetu ja ajaraiskamine ja ‘’kellel seda üldse vaja on’’ ja ‘’viib su hullumajja’’, olid head kriitilise mõtlemise suunajad.

3. Mis suuremad raskused sul olid selle aja jooksul? Ja kuidas sellest välja tulis?
Päris keeruline oli olla see vahepealne tüüp, kes ei sobi kuhugi ja kes ei oska kellegagi päris ‘’samal lainel’’ olla, sest kui teatriinimesed midagi küsisid, oskasin mina vastu ainult veel rohkem küsimusi esitada ja sõpru minu teatrianalüüsid pole väga huvitanud.
Kõige nõmedam on ikka igast asjast kirjutamine, eriti nendest etendustest, mis mulle üldse korda ei läinud, sest oma loomu poolest olin harjunud pigem lühianalüüsiga punkti panema ja unustama ebameeldivad sundolukorrad. Aga samas kui mulle isegi lubati kirjutada nii lühidalt ja pinnapealselt, kui ma ise soovin, ei lubanud seda mulle mu sisemine perfektsionist.

4. Kui nüüd see eksperiment jõuab lõpule, oskad sa vastata, mida ta sulle andis? Kas tunned, et oled arenenud, kui jah, siis milles?
Muidugi olen ma arenenud ja muidugi andis see mulle palju.. nagu kõik omanäolised kogemused elus ikka. Naljaga pooleks mulle meeldib mõelda, et kui ma ühel hetkel leian, et kõik see oligi mõttetu ja et tõepoolest ei taha enam edaspidi kunagi teatrit näha, siis vähemalt sain matkatarbed kui suvel pidin kõik suveteatrid läbi sõitma, ööbides nende hoovides, suvalistes kraavides, mahajäetud hoonetes või vahepeal ka päris kena vaatega järvede ääres.
Leidsin mitu imetlusväärset inimest, keda on alati huvitav kuulata nii teatriga seotud teemadel kui ka muidu lahates elufilosoofiat.
Sain aru, miks mulle teater pole sümpaatne tundunud ja sain teada, milline teater mulle meeldib nii, nagu ei meeldi ükski muusika kontsert või võõramaa reis (äärmiselt harv nähtus, kui mulle teater tõeliselt meeldib). Ja miks see meeldib ja üldse, et kuidas peaks elu elama.
Võib öelda, et ma õppisin elu läbi teatri. Õppisin ennast läbi teatri. Õppisin nägema, märkama, analüüsima, nägema sügavamale, tundma sügavamale, suhestumist/empaatiat. Suurel määral arenes kujundlik loominguline mõtlemine, eriti visuaalne pool ja terviklik kompositsioonitaju.
Sain väga sügava kogemuse, mida on ikka veel sõnadega keeruline seletada.

5. Kui suudaks aega kerida tagasi, kas sa oleksid uuesti kandideerinud sellele projektile?                   –        Kindlasti! Ka siis, kui mu mälestused praegusest olukorrast  säiliksid, olen kindel, et oskaksin õppida veel rohkem ja piinelda vähem.

6. Mis kõige meeldejäävam etendus sul oli? (Nii hea, kui ka halb)
Parimad: Tartu Uue Teatri ‘’Hingede öö’’ ja Paide Teatri ‘’Kaitseala’’ ja Taarka Pärimusteatri ‘’Vanahunt’’, VAT Teatri ”Pilgatud pimedus”. Ei taha valida ainult ühte, sest need kolm olid lihtsalt nii täis elu, energiat.. midagi tõelist, ja kõik omamoodi.
Kõige ‘’halvemaid’’ oli enamus lihtsalt sellepärast, et nad kõik on põhimõtteliselt üks ja sama joon.

7. Kui heal tasemel on sinu arust Eesti teater? (Põhjenda)
Mul on hea meel, et nüüd viimasel ajal on aina rohkem olnud interaktiivset kraami. See tõstab taset minu silmis suurel määral ja mulle tundub, et me oleme arenemas, mis on meeldiv ja mis ei tapa, vaid hoopis toidab minus soovi olla ka edaspidi teatriga seotud.

8. Kas peale eksperemendi lõppu sa kavatsed jätkata teatri külastamist või pigem enam ei soovi sa pikemat aega näha etendusi? (Põhjenda)
Loodan, et oskan nüüd osavalt valida ja samas loodan, et see teater, mis mulle meeldib, ikkagi jõuab minuni mingil kombel mingi aeg. Ma olen täielikult armunud kontseptsiooni arendavast ja ühtseks toovast teatrist ja tegelikult rohkem, kui külastada etendusi ma tahaksin ise luua. Aga selleks on omakorda vaja inspiratsiooni ja tuge ja kõike seda, seepärast ma isegi ei võta arvesse võimalust teatris enam mitte käia.

9. Mida sa võid soovitada alustavale teatri külastajale? Kuidas peaks valima just endale sobiva etenduse, et esimene külastus ei läheks aia taha?
Kui tead, mis sulle meeldib ja mida sa tahad saada, on lihtne. On ju vahepeal lihtsalt kerge huumori tuju, vahepeal tahaks midagi sünget ja lõhkuvat, vahest tahaks lihtsalt tunda ilusaid tundeid.. Kui nii, siis on hästi.
Minule ei meeldi sellised emotsioonide stimulaatorid. Mulle meeldib lihtsalt tunda ja mõelda.
Kui aga ei tea, mida tahad, siis soovitan kindlasti lihtsalt kogeda (nagu muidu elus ju ka) nii kaua, kuni ei leia seda koostist, mis teeb õnnelikuks.

10. Millega sa plaanid nüüd tegeleda? On juba kindlaid plaane või lased jälle elul vooluga kaasa minna?
Ikka vooluga kaasa. Aga mitte nagu surnud kala. Lihtsalt olen avatud mõlemat pidi ilma vastupanuta. Reisin, õpin, vaatlen, jäädvustan, jagan, uurin, tunnetan, elan, loon, armastan.
Loomulikult lisandus selle aastaga edasise teekonna suundasid aga ma ei taha kinnituda ühes. Ma tahan kõik läbi käia ja koguda, et siis seda kõike edasi anda võimalikult progressiivsel moel. Eks ma veel olen naiivne unistav nooruk, aga ma muud moodi ei tahagi elada

Foto allikas: Karoliina <3

 

Mina enne eksperimenti:

 

Mina pärast eksperimenti: