Rohkem uudiseid, Postimees” kõlab teiselt korruselt kui ma parasjagu tualetti olen suundumas… Ei midagi isiklikku Postimehe suunas, ma isegi ei tea täpselt, milliseid väärtusi nad kajastavad, lihtsalt minu pead ei jäta kõla küsimusest Milleks?

Aga tõepoolest, milleks?
Kõiki samu uudiseid oleme ajaloo jooksul korduvalt läbi elanud, läbi vaadelnud, ja siis ikka läbi kriipsutanud oma enda peas. Rohkem kunsti; Rohkem; Rohkem toota, ROHKEM. 

Mitmes aspektis oleme elus kinni jäänud, mitte ainult kinnisidees ”areneda”. Mida me arendame?
Kordame lugusid, kordame ennast oma sõpradele rääkides, kui sitt on elu, kordame püüdlusi ja siis ikka ja jälle kordame läbikukkumisi.
Jättes pinnapealsed uudised kõrvale, näeb väga sarnast suhtumise mustrit paljus muus. Oleme kinnistunud radikaalsetesse põhimõtetesse?
Ei ole ju meil vaja ei uudised, ei kunsti, kui sellel puudub edasipüüdlev hingeline sisu. Oleks juba aeg teha sammukesi kõrgemale, mitte edasi samal tasemel.

Sel ajal, kui inimesed valivad kuuletuda (oma enda mõttekoorma lihtsustamise heaks), on iseenesestmõistetavalt normaalne olla lihtsalt pealtvaataja.

Ma tõesti täiesti mõistan ja sugugi ei mõista hukka inimloomade püüdlust mugavuse poole. On ju see juba aegade algusest meil veres olnud. Kurvastab mind see (ühtlasi ka kõige enam hirmutab), et ühel hetkel tundes, et vot, nüüd on võrdlemisi hea, lukustame me end kasti. Nii oma füüsise, mõtlemise kui ka hinge. Justkui oleks lõpetanud võidujooksu esimesena, võisteldes oma kahtlustes eneseväärikusest… saanud medali ja lebosse visanud.
Täielikult mõistan inimeste motiive ja tean kogemusest, kui toredaks võib oma kasti seest poolt maalida. Ja et pole üldse kerge sealt välja piiluda. Me ju ei karda teadmatust, me kardame, et meie kõige hirmsamad ettekujutlused võimalikust reaalsusest saavad tõeks.
Noh, piiluda ju tegelikult vahest võib, aga jumal hoidku, et ma oma jala sinna tõstan.

Nii nagu ühiskondki, paneb suurem osa meie praegusest teatrist indiviidid passiivsesse rolli. Kinkides vahepeal mõninga naudingu näiteks mõistmisest, et näed, ma polegi ainuke niisugune värdjas, seda on juba lausa jäädvustatud (suhestumine), või siis näiteks kavaldades publiku tundma, justkui me ise oleme miskit lahti tõlgendanud ja sügavama tähenduse leidnud mõnest ilusast kujundist (mis samuti tõstab eneseväärikuse illusiooni).
Mis mõte on lõputul oma saba taga ajamisel? Milleks süüa justkui vihatud koerale ettesöödetavat poolmädanenud illusiooni?

Lava – see on kõikehõlmav mänguplats, kus saab lapse moodi (ehk hirmudega iseennast tagasihoidmata) väljendada tundeid, kas enda omasid või püüdlusega mõista keegi teine. Inimesed kardavad vaid olla halvad, valed, vastuvõetamatud, mahajäetud, isoleeritud. Kas pole mäng see parim koht, läbi mille ühendada kõik me hirmud ja punuda neist ühtne särav päiksekiir? Vaid tuginedes üksteisele saame toetada teineteist ja ainult toetades teineteist saame ka üksteisele tugineda.

Armas publik, sa oled väärtuslik.

Neist lugudest me õppima peaks ja kandma südamega edasi me headust,
Tuginedes rohkem rahu, armastuse, ühtsusele, mitte kummardamas sõnastatud teadust…

Sõnad ja teadus on kõik väga tore ja hea, aga tahaks proovida lihtsalt vahel tunnetada kõik koos.

_____________________

Noh, olete õnnelikud??? Kuidas liiga palju teatrit mõjub inimesele? Hulluks võib minna 🙂

Kuulutan välja teatrirevolutsiooni uue taseme kinnituse.
Ja võtke mind palun keegi tööle, mis võimaldaks mul edasi mõelda ja mis julgustaks mind liikumas ja liigutades edasi, mitte ainult leida ajutisi leevendusi probleemidele, mitte lihtsalt vaadeldes me piinu pealt. Ma luban olla hea jünger!!! Oskan õmmelda ja halbu nalju teha ja kuulaja  olen ma väga hea. Pls, mu aju muidu sureb.

_____________________

Ehk siis lugu sellest, kui ühel hetkel tahaks tegelikult nutta, aga ma tean, et keegi ei tule ja ei paita juukseid ega ütle, et kõik saab korda.. Surun alla ennasthaletsevad tunded ja lähen jälle teatrisse…