Tahaks baleriin olla.

Iga kord olen vaimustuses sellest, kuidas NUKU Teatris liigutatakse asju.

Kõik maailmas võib olla sügavamõtteline.

Isegi eesriie ja tagariie pakkusid mulle huvi.

Ma polnud ainuke, kes teiseks vaatuseks ümber kolis.

Lausa nii, et inspireeris mind eesti keeles luuletusi kirjutama.

Ma ei tea, mis suhe mul täpselt oli etendusega aga ma olin peaaegu et LIIGA sisse elanud.

Ma mõtlesin ainult kord mõtet, et ''millal see juba lõpeks'' aga seda tegelikult lausena ''ma üldse ei oota hetke, millal see juba lõpeks''.

Ilusad käed ja selg/ Progressiivne eneseanalüüs.

Hirmus mõelda, mis minu peas toimuks, kui iga lavastus oleks nii intensiivne, et sunniks mind endamisi või veel hullem ümbritseva maailmaga vaidlema kõikide nende teemade üle, mis kõik on väga olulised...