Lavastus: Olmeulmad 2
Autorid, lavastajad: Raho Aadla, Age Linkmann, Arolin Raudva, Maarja Tõnisson
Produtsendid: Grete Nellis, Helen Sürje, Kärolin Vallimäe
Kestus: 1 tund 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 13. juuni
Külastuse kuupäev: 18. juuni
Jah! Minu teetass.
Ma olin haige ja väsinud aga huvi ärkas Kopli kaugustesse sõites. Mahajäetud tehas – mis võiks olla parem uue kunsti jaoks. Päriselt, mida kahtlasem koht, seda toredam on lõppprodukt.
Etenduse ruumini jõudes oli natuke klaustrufoobne tunne, sest meid hoiti väikses ruumis, mille üks sein oli täis peegleid. (Lõhna järgi oli keegi vahvleid šokolaadiga söönud, kiidan heaks) Varsti lasti sisse avades peeglid. Ma teadsin algusest peale, et mind ootab ees võlumaailm. Tundsin end nagu Alice imedemaalt peeglitagusesse maailma astumas. Mahajäetud hooned on muidu ka niisama minu lemmiklistis. Ühtegi sõna mainimata kutsusid neli imelist näitlejat naeratuse ja silmsidega meid nende loodud maailma.
Keset huvitavalt sisustatud ruumi seisid mõned taburetid, millele saime istuda.
Mulle meeldib kirjeldada alguseid sest see tunne viib mind ennast olukorda uuesti sisse.. ja kui ma olen juba selles olukorras oma mõtetega uuesti sees, hakkavad tulema lihtsalt tunded ja pildid ja kõik läheb värviliseks ja nii suureks, et ei oska seda korrektselt ja puhtalt seletada.
Nad ratsutasid paljal vedruvoodil, millel oli peal vaip. Hoidsid silmisidet peaaegu alati kellegagi.
Järgmine etteaste tegid juba laua taga istuvad puuviljad.
Huvitav, kuidas need pildid ja mõtted välja kujunesid. Ma ise ei näinud vajadust mõtestada lahti, leida sümboleid. See oli hea õppetund kohalolekust hetkes. Maksimaalselt nauditav, sissetõmmates justkui kallistav ja paitav oma ilu intensiivsusega.
Isiklik meeldejäävaim kogemus leidis aset hõbepaberist kupli all. Näitlejad olid nüüd umberriietunud kostüümidesse, mis meenutasid mulle kõige rohkem seda kunagist filmi, kus üks teadlaspaar hoidis inkubaatoris veeelukat, mis hiljem kiiresti suureks kasvas ja seksis naisega ja siis lendas minema.
Peaaegu vastikult painduvate liigutustega, meenutades limaseid justsündinuid mutante nad tantsisid keset publikut. Väga lähedal, liikudes ringi kõigi vahel. Ühel hetkel aga tabas ühte elukat rabandus, ta viskus pikali, täpselt minu jalge ette, võttis mul jalast kinni ja pingeliselt värises, minnes näost täiesti punaseks. Hoidis piisavalt tugevalt mul jalast kinni, et panna mind väga ebamugavasse olukorda. Ma tahtsin nutta ja karjuda appi ja mu niit oli nii õrn ja habras selle mängumaailma läbielamise ja tema lavastatuse mõistmise vahel. Ma tahtsin kükitada ja teha midagigi, et tal parem hakkaks, kuigi esmaabi kursusest on peaaegu kõik meelest läinud. Ja see kestis ikka oma korralikud vähemalt 10 sekundit.. ja 10 sekundit pole üldse väike aeg sellise kogemuse jaoks, mu mõtted läbisid palju suurema ajamahukuse.
Mulle meeldib, kui mind katsutakse.
Teine Wow toimus pikas söögilauas. Olime kõik leidnud kohad. Kusjuures armsad näitlejad võtsid osa vabade kohtade leidmise ja nendele viitamisega ja üldse ka muidu olid oma publiku vastu ääretult hoolitsevad ja hoolivad. Istusime ja kardinad meie taga langesid, luues taas kinnise ruumi, mis joonis alla läheduse ja ühtsuse ja intiimsuse. Näitlejad, kes olid teises otsas lauda roomasid laua alt kuhugi (ma ei mäleta kas lõppu või nad tulid uksest (sest lauad olid tegelikult pikali olevad uksed) sisse/peale). Mina pillasid nagu ikka maha oma pudeli ja keegi ulatas mulle selle laua alt. Nii armas. Jõudes kõik neli ühele otsale, moodustasid nad ühisorganismi – sidusid end sõlme ja teo tempos veeresid. Vaadates inimestele silma, armsalt pehmelt katsudes, ise olles lõõgastunult pehme ja armas, mis andis nii sooja energiat, nagu oleks kallis ema sind käest katsumas vaikiva sõnumiga, et kõik on korras. Mind katsuti taas, aga see kord erinevalt eelmisest sain eelmisest hirmutavast kogemusest ravitud. Nüüd oli mul julgust ka vastu katsuda ja vastu võtta see vaikiv sõnum ja enda poolt anda sellele kinnitus sama pehme puudutusega.
Oli aeg edasi veereda – nad otseses mõttes liikusid ühtse olevusena. Olid seotud, roomasid üle üksteise või läbi.. Ja nüüd see juhtuski – kui oli üks ilus keha ületamas enda all asuvat, jäi paariks sekundiks pidama, mulle silma vaadates nüüd hoopiss eedekulgla lõppavaga, mis paistis selles valguses väga ilusti läbi kostüümi. Kõik oli puhas ja ilus, ühtegi negatiivset emotsiooni ei jäänud. Mul oli pigem hea meel ja tore toetuspunkt endale mugavuse lubamisega – ma pooldan. Meeldejääv……….
Keset tehasehoonet olid pandud kasvama mõned taimed, neile oli organiseeritud valgus ja niiskuseregulaator seisis kõrval, kuid taimed siiski ei näinud väga õnnelikud välja. See oli ainuke asi, mis hoidis tasakaalu… sest ei saa ju üks etendus täiuslik olla.
Kokkuvõttes mind katsuti kolm korda ja ma tundsin kogu etenduse vältel tõelisi tundeid, nägemata selles etendust vaid midagi palju suuremat. Ma ei tahtnud koju. Bravi!!!
Foto allikas: Plakatifoto vist