Lavastus: Buratino
Lavastaja: Andres Dvinjaninov
Teater: RO Estonia
Kestus: 2 tund 20 minutit
Esietenduse kuupäev: 26. mai
Külastuse kuupäev: 17. juuni
Mu jumal, halasta mulle mu vastutustundetus arvustustega ja ära palun karista nii palju halva teatriga enam. Tänan kuulamast.
Ma olin nii halvasti meelestatud ja haigus ei olnud taganenud. Istusin kõige tagumises pingis armsa kaameramehega, kes meie dokumentaalfilmi jaoks midagi filmis (suht halb valik). Ma olin väga õnnelik, et on võimalus lõbustada end näiteks varjuteatri stiilis koerakest kaamera objektiivi ette surudes. Tuli tuju lasteetendusel laps olla.
Kuna ma otsustasin ühe õhtuga 10 arvustust ära kirjutada, siis ei saa ma kirjutada muud kui puhtalt ausat mõttejooksu. Mulle üldse ei meeldi rääkida näitlejatest eriti negatiivselt, sest see tundub nagu isiku ründamine. Sest kui palju tean mina näitlemisest. Midagi muidugi, aga enamasti ma lihtsalt näen inimest.. sest kui sa juba oled näitleja, arvata on, et oskad näidelda kuidagigi. No vot. Seekord oli mul tõrge peaosatäitja jälgimisega. Ma ise kaldun arvama, et võibolla mulle lihtsalt ei meeldi see meeste tüüp, kes Buratinosid mängivad (halb isiklik kogemus) ja kuigi mul polnud seda mõtet etendust vaadates peas, hiljem püüdes analüüsida, miks mulle see ilus päikseline hommikupoolne nii vastik oli, leidsin põhjenduseks vaid selle.
Minu teada Buratino on vene versioon muinasjutust. Itaalia originaal peaks kandma nime Pinocchio või midagi. Nagu vanamemm 5-korruselise maja trepikoja kõrvalise pingi peal halvustasin mõttes seda üldvooluga populiseeritud kauge maa keele kasutamist..
Kui väiksena vene Buratino multikat vaatasin, oli ilusam sõnastus ja laulud.
Seekord ei meeldinud mulle liikumine ja keelekasutus, laulud tundusid ka vaesed.
Muidu oli norm.
Foto allikas: RO Estonia etenduse plakati foto kodulehel