Lavastus: Suhtlen, järelikult olen
Lavastaja: Mihkel Tikerpalu
Teater: NUKU Teater noortestuudio
Kestus: 1 tund 15 minutit
Esietenduse kuupäev: 12. juuni
Külastuse kuupäev: 12. juuni
(pidin minema 13ndal aga kogemata läksin esikale.. keegi minema ei saatnud)
Oma soovide ja emotsioonide mõistmise ja käsitlemise oskus on oluline ja meie ajal päris aktuaalne teema. Enda peal olen kindlaks teinud, et selle meeles hoidmine ja aeg-ajalt taasavastamine teeb vaid head.
Saali sisse lastes trepi peal võtsid näitlejad külalisi vastu armsate naeratuste ja tervitustega. Ma olen seda võtet juba Von Krahli ”ICE” vaatama minnes kogenud. Mulle see meeldib. Kuid nüüd erinevate faktorite mõjul olen vahel kahtluse alla seadnud näitlejate siiruse kui üleüldiselt võimaliku nähtuse… aga see on isiklik.
Laval olid noored inimesed ja erisuuruses kastid. Umbes 2/3 inimestest olid eksperialused ja ülejäänud arstid/juhendajad/vaatlejad. Käsitleti armusuhtete (ja nende puudumise) ümber käivaid mõtteid. Midagi uut ja omapärast ei leidnud ei nähtus ega kuuldus, küll aga olen väga rahul teemavaliku ja teostusega. Teema kanti ette üsna lihtsalt, kuid ka piisavalt detailselt ja sügavalt + illustreerivalt. Näidetega, mis mõjus julgustavalt.
Meeldis kõige rohkem stseen, kus suhtlejad hoidsid pappkaste näo ees. Igal (kolmel) pappkastil oli lihtsalt joonistatud erinev emotsioon. Hoides oma emotsiooni liikusid kehad vabas lihtsas rütmis tantsumuusika saatel. Märkasin, kui imeliselt käivad kokku keha liigutused hoitava emotsiooniga. Siis kehad vahetasid emotsioone ja ma mõistsin, kui suur illusioon on see kokkusobivus.
Võibolla keha näitas päris sisemist emotsiooni, mida emoji kasti peal püüdis varjata. Kuigi lõpuks sulandub see ikka kokku ning ”pärisemotsioon”, mida varjata püütakse kumab läbi kuid ka hoitav/pealesurutav emotsioon tungib sisse. Isiklik järeldus: kui midagigi peale suruda, siis vaid head, sest siis loodetavasti varem või hiljem imbub see sisse.
Foto allikas: NUKU teater