Lavastus: FLUIDS
Lavastaja: Anni Klein ja Jarkko Partanen
Teater: Sõltumatu Tantsu Lava/ W A U H A U S
Kestus: 1 tund
Esietenduse kuupäev: 3. mai
Külastuse kuupäev: 9. mai

 

 

”Olge VÄGA ettevaatlikud ja ärge astuge kui maapind tundub märg,” korrati mitu korda, enne kui sisse lasti.

Ilusad intrigandid.
Aeglaselt ühekaupa  tulid välja kehad ja libisesid. Saal oli hele ja publik istus igal küljel. Esimene neljandik ajast jälgisin palju publikut, sest saali keskel suurt midagi ei toimunud. Ta lihtsalt libises, kuigi libises päris tublisti. Ma kujutan ette, et selleks on vaja korralikku treeningut, et hoida tasakaalu uutmoodi libedal pinnal (vähemalt mina pole sellist hobi kohanud.. ma mõtlen, et uisutamine ja kõik see on olnud.. maailm liigub edasi. Arendame seda palun!). Publik väljendas suurel määral arusaamatust, kuid märkasin päris mitu lummatud pilku ja vaimustuses imetlevat naeratust.

Mul on siiani silmi ees selge pilt selle lubrikandi kätes keerutamisest õhus. Seda jäi iga keerutusega vähemaks, ta tõstis käed aina kõrgemale ja haare muutus aina laiemaks. Lõpuks oli aine lendamas peente ämblikuvõrgu niitidena.

Enamus ajast ma palusin jumalat, et ma saaksin ka kunagi sellises tantsus osaleda. Kuidas olla, kui sulle räägitakse millestki olulisest aga sina ainult fantaseerid sellest, kuidas ise püherdaksid libesti sees…
Esimeses pooles tundsin, kuidas silmad säravad ja see sära sai alguse seest – seal vahel päris küttis. Mõttes võrdlesin seda ilusa pornoga. Naeratasin laialt ja siis jälle vaatasin inimesi. Sain rahu. Ma polnud ainuke.
Üks rohkem tuttavalt äratuntav vaade avas paar inimest piisavalt valjult itsitama, et mina ka enam tagasi ei hoidnud.

Lõbu ja lust jätkus, kuid ühel hetkel ma avastasin, et lai naeratus on kadunud. Ja silmad säravad hoopis uut moodi. Nüüd olin ma sügaval sees. Ebamugavus ja arusaamatus olid kadunud ja kõik oli nii õige.
Tempo ja intensiivsus tõusid mõõdukalt. Nad mängisid libestiga ja libesti sees enda ja kaaslaste kehadega. Vaatemäng oli nii kunstiliselt kui ka puhtalt inimlikult nauditav, vahel ka pinget pakkuv. Mina elasin kõige rohkem kaasa sellele, et keegi mõne järjekordse armsa näo ja maaliliselt seksika poosi hoides libisedes libiseks  täitsa publiku sisse. See tore tunne, kui limane keha sulle silma vaadates sulle lähenedeb, aga siis ikka möödub.

Sellel õhtul helistas mulle ema, kellega ma meeleldi jagasin oma kogemust, oodates tegelikult, et panen ta kohmetuma, kui räägin nähtust. Ema reaktsioon ei vastanud lähedaltki mu ootustele. Tema oli lavastuse infot kuulnud ja näinud uudistes (ema hakkas oma tütrekese pärast nüüd eesti kanaleid vaatama), rääkis mulle selgeks kõik sellest pulber-libestist ja lavastuse kunstilisest kontseptsioonist. Mina vastuseks vestsin oma nägemis-tundmis-mõistmis-kogemusest, millega äratasin temas veel suuremat veel suuremat huvi.

 

Foto allikas: Etenduse koduleht