LavastusÜksi ja Esmeralda
Lavastaja: Maria Peterson
Teater: Theatrum
Kestus:  1 tund
Esietenduse kuupäev: 2. mai
Külastuse kuupäev: 4. mai

 

 

Ütlesin ikka ära otsusest eelnevalt tutvuda lavastuste kirjeldusega (juba mõnda aega tagasi ja õpin nautima puhta lehe olekut).

Siia poleks ma küll nii palju lapsi oodanud. Kõik, mida ma teadsin oli see, et 19.00 pean olema Viimsis mingi kalaga seotud bussipeatuse juures. ‘’Üksi ja Esmeralda’’ nimetus tundus mulle väga ..huvitav.. Ootasin miskit sellist: hämar valgus, punased kardinad, veini lõhn…

Üksi oli poja nimi. Esmeralda oli ettekujutatav sõbranna. Millalgi varem oli ta vanaema sõbranna aga nüüd tutvustas ennast ka Üksile. Vanaema ja poja isa ettekujutused õigest eluviisist ja õigest laste kasvatamisest erines igalt poolt. Vanaema oli unistav ja igavesti noor. Isa oli töökas ja tüütu.

Ma avastasin uue harjutuse jalalihastele: paigutada pudel põrandale > paigutada jalalabad põrandale > suruda jalad kokku nii, et pudel jääks seisma sinna lohu sisse (mida lampjalgsetel pole) > tõstad põlvi hoides alumist osa jalast sirgena ja pingul… tundus tervislik ja väga mõnus, kui oled pikalt istunud ja oled kohustatud seda tegema veel tükk aega.

Näitlejamängu stiil oli huvitav, selline kohmakas, natuke autistlik, omamoodi imelik aga selle poolest see mind võluski. Inimesed publikus naersid ja nii siiralt, et muutsid mu meele leebemaks ja ma olin rahul, et nii paljudele peale läheb. Ju ma siis jälle ei ole teemas. Samas ka tundus, et paljud olid sõbrad-tuttavad ja muud sellist.

Lavastuse teema oli päris tore ja lihtsalt ja selgelt näidatud. Vananenud kasvatusstiil, kus laps saab areneda vähekülgselt. Näidati, mis võib toimuda lapse (ja ka vanaema) peas, kui lubada sisemisel lapsel alatiseks endasse elama jääda ja uskuda unistustesse.

 

Foto allikas: Theatrum / Aurelia Minev