LavastusPardijaht
Lavastaja: Kamran Shahmardan
Teater: Vene Teater
Kestus:  3 tundi
Esietenduse kuupäev: 19. aprill
Külastuse kuupäev: 3. mai

 

Alik on mu uus lemmik nimi. Ma ei tea, mida see peaks tähendama aga tundub, et ta mõtles seda halvustavalt.

Terve aeg olid nad kohvikus ja vahel vist korteris (kuigi korteris oli millegi pärast kõik sama sisustus, mis kohvikus, kust kõik algas). Me nägime ära 4 suuremat ühe allakäinud mehe mälestust. Tal oli naine, armuke, paar sõpra ja ülemus. Ma ei viitsi mõelda, mis mehel lapsepõlves nii halvasti läks ja kes teda ei armastanud, et ta ei osanud hinnata ei ennast ega inimesi enda ümber. Kaastunnet ei tekkinud kellegi vastu. Naljakas ei olnud.

Lihtsalt üks lõik peategelase elust.. ebaselge alguse ja lõpuga. Lahendusi ma ei kuulnud. Konkreetset põhiprobleemi ei olnudki, ta oli lihtsalt lõputult ebakindel iseendas ja hirmud surusid ta maha.. Midagi uut ma ei kuulnud ega näinud.

Kuigi ma ei kurda. Taaskord kirjutasin igavusest märkmikusse nii palju, et ümber kirjutades lisan vaid paar kokkuvõtvat mõttejätku ja rohkem ma sellega tegeleda ei taha. Ja samas, tundub, et kõige halvem ka pole, sest vahel ma ikka viskasin pilgu toimuvale (eriti siis, kui läks pimedamaks ja ma ei näinud kirjutada) ja kõrvaklappe ei mõelnudki välja võtta. Misjuures ma märkisin ära, et mulle ei meeldi väljend pilku viskama, sest mulle meeldib keskenduda. On lihtsalt kurb, kui sees käib raske võitlus tähelepanusihi määramisega. Ma ei taha/viitsi keskenduda millelgi, mida ma tean niigi.

Tragikomöödia on minu jaoks üks arusaamatumaid žanre. Minu ettekujutuses peab olema selline särtsakas haletsusväärne tegelane olema selliselt haletsusväärne, et äratundmisest tahaks naerda (sest liide -komöödia minu arust peaks tähendama, et kuskilt peaks kõlama huumorit)… Muidugi, tõenäoliselt, jällegi, olen ma liiga noor või liiga loll selle ‘’huumori’’ jaoks (Ma loodan, et mu huumoritaju ei vanane ega saa targemaks sel juhul). Ma ei näinud selles kunsti. Jälle tekib küsimus, milleks tehakse sellist teatrit? Mulle tundus, et nad tunnevad päris tugevalt, et teevad tööd. Tundus, et lavastus on (minu statistika järgi) päris väiksele sihtrühmale: keskealistele meessoost alkohoolikutele, nende naistele, armukestele ja sõpradele. Aga kui mina oleksin keskealine alkoholisõltuvusega mees, mulle ei meeldiks ennast sellisena vaadata.

Vene teater oskab parandada asju muusikaga. Hea töö. Kui  poleks olnud neid paari laule ja videoabimaterjali mõnusat taustamuusikat oleks mu märkmik puhast negatiivsust täis.

Huvitav oli üldse, et nii palju noori oli publikus. Mõned minustki nooremad. Sosistasid palju (huvitav, kas asjakohaselt) ja üks läks esimese vaatuse poole pealt ära ja tagasi ei tulnud.

Tegin veel kindlaks, et teatris käimist jätkan ilma sukkpüksteta seelikuid kandes. Ma loodan, et ma ei riku reegleid selle käiguga. See on suur samm mugavuse poole. Pealegi saab lõbustada end tuharalihaste trenniga.

Natuke pettunud olin veel ka selles, et peategelane ellu jäi.

Kui kõik tõusid plaksutama ma tasakesi läksin põlvili ja pingutasin selle nimel, et kätte saada oma küüneviil, mis oli etenduse ajal küüsi korrastades (etendus oli piisavalt valju ja keegi ei märganud mu tegevusi (võibolla ainult minu taga istuvad noored, aga vaevalt, sest nemad passisid peaaegu terve etenduse vältel telefonides)) astmetrepist mööda (madalamale) kukkunud.

 

Foto allikas: Jelena Vilt (Vene Teater)