Lavastus: p(ÖÖ)
Lavastaja: Tiina Mölder, Christin Taul
Teater: NUKU
Kestus: 1 tund 5 minutit
Esietenduse kuupäev: 29. aprill
Külastuse kuupäev: 3. mai
Ma sain paljajalu olla ja see oli veel kohustuslik! Üldised reeglid on mulle nii arusaamatud.. miks peab nii pingutama et lihtsalt näha etendust? Vahepeal on tunne, et mida ilusamad riided vaatajatel on, seda halvem on lavastus. Ehk siis vahel lähed vaatama teiste riideid ja etendus on lihtsalt ettekääne oma garderoobiga uhkustamiseks. Või oma mehe või noore armukese… Võib küll öelda, et suurtes majades on mul inimesi huvitavam jälgida kui näitemängu (kuigi omamoodi suur näitemäng on seal kohvikus pausi ajal ka.. liigne ülepingutatud viisakus kuigi tegelikult trügivad nagu lehmad jne) Aga see lugu pole üldse sellest, mul lihtsalt oli vaja see uuesti esile tuua, sest nüüd ma olen tunda saanud ka maksimaalset mugavust. Kui oleks veel etendus olnud nii huvitav, et ma oleks täiesti rahul… Ma kahtlen, et ma saan üldse millegagi elus täiesti rahul olla, ma loodan, et ükski teater ei võta mu ‘’kriitikat’’ südamesse.
P(ÖÖ) rääkis ööst ja kõigest huvitavast, mis võib viia inspiratsioonilaksuni või hoopis suurte hirmudeni. Neljakesi näitasid ka lastele, kuidas toimida tiimina.
Ma usun, et mõte sellest, et me istume onnis tegi olemise juba natuke eriliseks. Sisenesime saali läbi suurte kastide. Peaaegu kõik koosnes kastidest. See oli kasti-onn.
Visuaalselt oli minu jaoks huvitavam kui mõte/tegevus. Ei olnud konkreetset probleemi, nad lihtsalt mängisid. Ühel hetkel ilmus välja punasilmne põdra pea kastidest ehitatud onni seinast. Millalgi veel tulid mängu uneussid (umbes nagu kuusekaunistused minilambikestega. Inspireeris. Punaste silmadega põdra pea on mul kodus juba olemas ammusest ajast, aga neid helendavaid une-usse veel mitte. Tõenäoliselt on nad akuga (ei saa nad ju ühekordsed olla.. kindlasti peab soetama endale selle mänguasja festivaliperioodiks). Mäletan, et olid ka helid. Lapsed olid piisavalt väiksed, et neid oleks võinud lõbustada heli kastist selle avamisel.. aga mulle ei tundunud. Mulle ei mõjunud. Märkasin ka veel paar pisemat vaatajat hõljumas minuga samal haigutamise lainel. Võibolla mõjus lihtsalt see öine teema ja mõneti atmosfäär oli loodud väga sobivaks uinumiseks.
Julgus. Millal hakkavad inimesel tekkima hirmud ja tänu millele? Just nimelt. Nad rääkisid kõigest, mida nad julgevad teha. Keegi oli julgem ja keegi vähem julgem, aga üldine pilt jäi pigem justkui ennast kiitev. Kui ma oleksin laps, ma oleks viidud segadusse. Ma olen praegu ka laps. Võibolla olen ma liiga ülemuretsev, aga mulle tundub, et ka 5-aastastele võib rääkida otseselt ja ausalt, mis sugugi ei eelda seda, et mängulisus peaks välja jääma.. muidugi mitte. Aga samas, vajadused on erinevad.. Ma olen alati olnud see ‘’liiga uudishimulik’’ ja samas igav.
Foto allikas: NUKU teatri koduleht