Lavastus: Hauakaevaja
Lavastaja: Irakli Gogia
Teater: nullteater
Kestus: 45 minutit
Esietenduse kuupäev: 2. mai
Külastuse kuupäev: 2. mai
Üks suurimaid rõõme mu elus sellel eluperioodil on lavastused, mis kestavad mitte rohkem kui tund (poolteist tundi tavaliselt kannatan ka veel positiivsel lainel). Veel rõõmsamaks teeb meeldiv etendus ja Hauakaevaja päris kindlalt mahub nende hulka.
Karl Edgar Tammi kolju on väga ilus.
Võibolla mu aju siiski ei oska omandada (ei salvesta) infot mitme meele tööst. Nt kuulata suudan vaid siis, kui kõik muu ümber on neutraalne. Kui ma näen midagi ilusat, hakkab mu mõte midagi omaette tegema (just eriti siis, kui ta räägib midagi tihti arutletavatest teemadest. Kui mu kõrv püüab uusi mõtteid/sõnu saab tähelepanu korraks ergutust aga siis ujub jälle minema).
Ma sain taskulambi! Mulle meeldib olla osa, ma olen seda juba palju kordi maininud, aga iga kord ma olen erakordselt vaimustuses.. nagu laps, kes sai uue mänguasja. Ja kui sulle veel öeldakse, et sa pead midagi sellega tegema!! On suur osa minust veel ka ärevuses oodates hetke, mil ma saan oma panuse anda.
Ühel hetkel ei suutnud ta leppida oma saatusega. Ta ei suutnud vastu võtta, et Hamlet pole tema mängimiseks. Et tõestada (vist) kõigile ja endale, et ta on kõige sobivam, pakkus ta publiku inimestele tulla ette ja proovida ennast. Kui ma poleks teadnud, et see, kelle ta valis ette esinema on päriselus kolleeg/tuttav igaljuhul, ma võibolla oleks oma käe tagasihoidlikult tõstnud ja läinud ja seisnud kõigi ees, teades vaid ”Kas olla või mitte olla” lauset. Võibolla ka ei oleks, ma olen natuke maha rahunenud tähelepanu saamise osas.
Mulle meeldis aga ma haigutasin tavalisest rohkem. Võimalik, et see määrab kuivõrd mugav (positiivselt unine) mul olla on.
Ta lihtsalt rääkis ja mängis sellest, kuidas tema talenti on alahinnatud. Tema koht peaks olema Hamleti osatäitja mitte hauakaevaja. Rääkis sellest ja oma armastusest ja mandunud kunstist ja selle poolt kunstnikule seatud piiridest..
Teist näitlejat ma kõnelemas ei mäleta. Emotsionaalnel hetkel hakkas ta ümisema (/laulma) imearmsat meloodiat, mis purustas natuke mu sisemist jääd ja pisar tuli silma lihtsalt imetlusest.
Foto allikas: etenduse FB event