Lavastus: Tantsutund
Lavastaja: Enn Keerd
Teater: Endla Teater
Kestus: 1 tund ja 50 minutit
Esietenduse kuupäev: 21. aprill
Külastuse kuupäev: 27. aprill
Romantilisi komöödiaid olen ka kartma hakanud, sest kõige tihedamini ei ole nad sugugi naljakad ja romantika on seal nii klišeelik.
Kui huvitavat lavakujundust pole või pole aega või vajadust sellega tegeleda, alati õige valik – diivan ja laud. Diivan ja laud – tundub nii lihtne aga kui palju erinevaid keskkondi on nendega võimalik luua.
Iseenesest olid nad väga toredad. Vigastatud jalaga naine ja autist mees (peaaegu usutav.. aga ei tea, kui usutavalt saab üldse tavaline inimene ebatavalist mängida). Süžee seisneb sellest, et endise tantsija juurde tuleb mees tantsutundi paluma päris suure raha eest. Naisel peas on mingid maksimaalsed enesekriitilised mõtted kuid lõpuks ta nõustub. Üsna selgelt märgatavalt algusest peale pole mehega kõik korras ja varsti tunnistab ta naisele, et ta on kindlaksmääratud autist (või mingi selle alamliik).
Kuulata oli vahepeal päris huvitav (aga mitte eriti). Vahel on tunne justkui koolis. Kuulen huvitavaid sõnu, mille tähendust täpselt ei tea – kindlasti peab kirja panema. Tulevad huvitavad mõtted, mis seovad etendust minu eluga – seda ma kirja nii väga ei pane, sest ma vist usun, et see jääb niigi meelde (siiani on toiminud).
Mida ütleb üks sein teisele?
Saame nurga peal kokku!
Naljakas on ka see, kuidas inimesed kihistavad häbenevalt naerda kui jutt läheb seksile.
Lavastuse natuke vajalikumaks minu jaoks tegi maailma hävitamise teema käsitlus vahepeal ekraanilt. Asi oli selles, et autist oli teadlane ja tegeles millegi suure ja olulisega, mille eest ta lõpus ka preemia sai (kahekordse preemia isegi, sest üleandmisele tuli katkise jalaga tantsija naine ja nad tantsisid lõpuks päris armsalt). See maailma teema küll väga palju kokku ei läinud vaimsete või muude häirete teemaga ja tundus suht ”lambine” vahepeal, aga mulle see meeldib ja ma arvan, et seda veel niipea (enne kui kõik hakkavad kaasa mõtlema) üleliigseks ei muutu. ”Muutumine on valulik protsess” kõlas ka lavastuses, mis käis pigem mehe kohta kuid on üldiselt väga laialt kasutuskõlblik mõte.
Ma pole tihti maininud muusikat vist arusaamisest, et iga muusika kasutamine lavastuses on miskit iseenesestmõistetavalt vajalikku (pluss mu aju eelistab mällu jäädvustada pilte ja emotsioone (helisid ja lõhnu vähem)). Seega, kui pannakse sisse msikit, mis mõjutab mu taju meeldivalt, pole paljul muul erilist suurt tähtsust (kui on natuke igav ka veel). Näiteks kui kuulen ühte meeldivat laulu alguse poole, ja edaspidi on niijanaa see vaatamine, mängin peas seda laulu ja tegelen oma mõtetega..
Foto allikas: Gabriela Liivamägi (Endla Teater)