Lavastus: Pipi Pikksukk
Lavastaja: Juliana Laikova
Teater: Vene Teater
Kestus: 2 tundi ja 10 minutit
Esietenduse kuupäev: 23. märts
Külastuse kuupäev: 20. aprill
Iga korraga on mul vaja aina vähem, et vajadused rahuldatud saaksid. Esimese märkmena vaatamise ajal ma kirjutasin ‘’Lavakujundus wow’’. Lava nägi välja animatsioonilik. Fuksia roosa ja mereroheline kooslus on üks mu lemmikuid (kusjuures enne teatrisse minekut olin just Abakhanist ostnud imelise sama värvikooslusega kangajupi, see seos kindlasti mõjutas meeleolu positiivselt) ja üldse on tore näha miskit muud, kui punast, sinist ja valget, sest neid kasutatakse kõige tihedamini. Kuigi kostüümid tundusid mulle alguses klassikaliselt maitsetud, kompositsioon tervikuna oli stiilne. Kostüümid sobisid sinna oma lihtsuse ja selgepiirilisuse poolest. Laval kõige ilusam oli kuu, mis oli väljas kogu aeg, lihtsalt päeval tumesinine (ja ei olnudki näha! Ma märkasin alles hiljem, et ta viibib terve oma aja mu nägemisväljal) ja öösel oli see ehtsalt kollakat tooni. Meeldejääv lahendus oli ka Laste Heategevusliku komitee juhatuse naise karm pilk, mida saatis selline järsk muusika ohtliku olukorra määramiseks ja tumesinine valgus. Ilus.
Ma väga pooldan Pipi seisukohti ja olen rahul, et lastele seda näidatakse. Tema elu nautimise ja positiivsuse ja mõnel määral asjade mitte liiga tõsiselt võtmise praktika on hea soovitus igas vanuses vaatajale. Ma pole kuigi kindel, kui rahul vanemad olid, kui lapsed seda otseselt mõistavad. Pipi lugu teab vist enamus; minu jaoks tähtsaimad/kõnetavamad teemad olid haridus, raha, kurbusega toimetulemine, suhtlemine ja suhtumine inimestesse, hirm. Aususe teemast ma päris hästi aru ei saanud. Pipile meeldis väga valetada alguses, aga pärast, kui sai ta oma naabritega sõbraks, tundub, et ta ei valetanud. Ja teistele ka mitte eriti palju.
Lasteetendused on minu jaoks eriline sündmus energeetilisel tasemel. See kord juhtusin istuma vahekäigu äärde, üks koht oli minu kõrval vaba, siis istus väike üliarmas tüdruk ja tema kõrval ta vanaema. Vanaema püüdis tüdrukut hoida pingil rahus, millega oli ilmselt keeruline hakkama saada. Vaheajal tüdruk küsis minu käest, kas etendus jätkub. Ma vastasin, et jah, muidugi. Siis nägin vanaema pilku, mis väljendas maksimaalset pettumust. Ma mõistan ta ebamugavust, kuid tüdrukule ei saa seda kuidagi pahaks panna. Ta oli nii haaratud etendusest, et vahepeal näitles kaasa. Alati naeris, kui oli naljakoht ja kui oli kurb, oli tema kurb. Minu väike koopia. Teise vaatuse ajal istus ta minukõrvalisele tühjale pingile, seejärel tuli seisis minu ette, ja siis läks vahekäiku seisma, et kõike näha. Ta oli pisike ja teiste kuklaid vaadata ta nõus ei olnud. Etendus oli tõesti haarav ja ka kõnetav. Soe ja lootust andev. Kui peaksin ühe lausega kirjeldama, ütleksin, et lihtsalt motiveerib elama lihtsamalt. Iga sarnane (ma ei tea täpselt, mille poolest sarnane) etendus annab juurde mingit sisemist tugevust ja mõistmist, kui palju ebavajalikult liigset energiat ma kulutan ja kui palju liigset tähendust ma mõtlen juurde oma probleemidele (ja mitte ainult mina).
Näitlejate töö oli tõenäoliselt päris hea. Mina kukerpallitamisi isiklikult ei kummarda, aga lasteetendusel on sobilik.. kui lapsed naeravad, on kõik paigas. Ma püsisin igas mõttes ärkvel terve aja, jälgisin ja elasin kaasa. Lõpus läksid silmad muidugi vesiseks, kui isa välja ilmus ja oli Pipi endaga kaasa võtmas. Pipi oli juba kõigiga ju sõbraks saanud, vaatamata sellele, et kõik teda kinni püüda tahtsid ja mingeid oma reegleid sätestada ja teda muuta. Pisarad hakkasid tulema isiklike hüvastijätte meenutades, hea ja halb tunne samaaegselt.
Foto allikas: Jelena Vilt (Vene Teater)