Lavastus:  Tuul kuu pealt
Lavastaja: Marika Palm
Teater: Ugala Teater
Kestus:  2 tundi ja 25 minutit
Esietenduse kuupäev: 06. aprill
Külastuse kuupäev: 16. aprill

 

Meie ees avanes peaaegu, et imedemaa. Ma ise oleksin lisanud rohkem kunsti, sest selle algatust oli päris korralikult. Väga meeldis puu salajase toakesega enda sees, mille olemasolust vähem tähelepanelik vaataja oleks teada saanud alles lõpus ja kuidas isa nägi välja päriselt nagu isa ja kuidas ta tütred tõepoolest tundusid väiksed tüdrukud kasvuerinevuse tõttu.

Lühidalt on mul antud lavastust väga raske kokku võtta, sest välja toodud oli mitu olulist ja kasulikku mõtlemiseks aspekti nii lastele kui ka nende vanematele mitte vähemal määral ja laval toimus palju toredat (mõnusalt nauditavat, mis on väga oluline moment mu töö juures).

Kaks armsat väikest tüdrukut armastasid ulakust. Oma seisukoha selgitamiseks ja paljudele tuttavat olukorda meenutades ütlesid nad välja, et tegelikult tahavad nad vaid head, lihtsalt tuleb nii välja… Täiskasvanud lihtsalt ei oska hinnata nende püüdlusi olla kasulik. Tänu “ulakuste” rohkusele tundus tüdrukute elu olema üsna mitmekülgne ja päris huvitav. Tüdrukute isa oli lahkumas kaugele maale ning enne minekut luges ikka mõned isalikud sõnad lastele peale. Stiilis “ärge tehke ulakust” jutustas müstilise loo kuu kumavast kihist, mis pidi tähendama terve aasta ulakust. Ma täpselt aru ei saanudki (lastelavastus ja mina ei saa ikka midagi aru… nüüd on ka selge, miks kaasaegsest etenduskunstist on mul nii koormav kirjutada..), aga kui sisemine kriitik sisse lülitada, siis ütleksin, et see jutt kuust, mis nõudis palju tähelepanu, paiknes natuke lambises kohas. Mu mõtted polnud kaasahaaratud ja intriig polnud eelnevalt loodud. Isa hääl küll kutsus kaasa mõtlema, kuid selleks hetkeks, kui ma hetke olulisusest aru sain, oli see juba möödas (keegi pole süüdi). Aga tüdrukud said aru. Oma isa nad väga armastasid ning elu eripärade igakülgse piiride katsetamise asemel, näitamaks oma sõnakuulelikkust, hakkasid nad nüüd nahaalust rasva kasvatama. See on hea näide sellest, kuidas tänapäeval meie ühiskonnas kõik laste jaoks “ohtlik” on, tänu millele jääbki neil tihti üle ei miski muu kui arvuti ja selle kõrval näiteks krõpsupakk, sest aega ka ju ei ole.

Ema tüdrukutel puudus, kuid olemas oli lapsehoidja-koduõpetaja (nimede meelespidamisega on mul suured probleemid), kes väljanäitamata ja professionaalset distantsi hoides, kuid siiski kogu südamest väga armastas oma hoolealuseid. Mõistes, et probleem ülekaaluga vajab arsti sekkumist, viiski tüdrukud kohaliku doktori vastuvõtule. “See on kõige raskem teekond, mis ma olen elus ette võtnud,” kurtis üks õde teisele, mille peale mina togisin oma vennakest õlale sõnumiga: “Lol, vaata, sinu igapäevasus,” ja me mõlemad itsitasime peaaegu sõbralikult, tema oma näoga püüdes vihjata sellele, et ma ise olen samasugune.

Sel ajal, kui tüdrukud ootasid, kuni proua lapsehoidja arstiga räägib, märkasid kahte paksukest kohalikud õelad tüdrukud ja muidugi võtsid neid kohe kui kiusamise sihtmärki, võrreldes neid kahe suure õhupalliga, mida neile õudselt meeldiks teravate peomütsikestega torkida. Kiusamine kestis arsti tulekuni, kes oli tulnud samu õhupalle lõhkuma veel teravamate süstaldega. Tüdrukud said ravitud paksenemisest, kuid mitte kurbusest, mis oli nüüd veel tugevdatud kiusamisega. Nad otsustasid kätte maksta. Nüüd kõik seiklus algaski. Läbi juhuslikult tekkinud asjaolude sattusid tüdrukud huvitavate juhtumiste rohkete seikluste teekonnale. Põhieesmärgiks oli päästa isa vangist võõral maal, sest selle maa juhi hobiks oli inimesi vangi panna. Teekonnal sinna tuli leida mitu olulist lahendust igasugustest valdkondadest. Mõte oli neil päris selge ja reaktsioonikiirus hea. Kordagi ei tekkinud olukorda, kus keegi oleks mind oma lollusega närvi ajanud. Oli vaid üks pikem hetk, mis mind natuke lavaltoimuvast eemale viis. Veidi enne esimese vaatuse lõppu, kui tüdrukud veel kängurud olid, oli jutu kõla nii pehme ja väga otseses mõttes kõrvu paitav, et muutis mu oleku liiga mõnusaks ja viis poolunne (see olek, kui sa päriselt ei maga (vähemalt sa oled selles kindel ja küsimusele “kas sa magad” suudad “mkm” ümiseda) ja vahepeal isegi avad silmi, aga mõtetega ühendus puudub täielikult.

Enne uinumist jäi mu peas kõlama ühe õdedest lootusrikas mõte “Võib-olla, siis me ei peagi terveks eluks känguruteks jääma’’. Mulle meeldib selline ellusuhtumine. Vahel ma ülehindan oma probleeme. Vaatamata kogu absurdsusele on tore mõelda, et ma olen edasi inimene ja valed käigud (ka ulakused) ei muuda mind muuks imetajaks või veel parem kahepaikseks või üldse selgrootuks või näiteks taimeks. Vähemalt mitte selles elus. Eraldi teema on mõelda oma mustri mõjust pikemas perspektiivis… Aga kui eesmärgid on puhtad ja siirad, ma usun, on kõik hästi (oma peas ma lähen edasi mõtlema nt sarimõrvaritest, kes teevad “puhastustöid”, kuid siin pole see vajalik).

Kui huvitav, kuidas mõjub mulle üks lastelavastus. Juba see energia, mida lapsed jagavad seadmata piire on imetlusväärne. Küll aga võivad nad vahel olla väga kurjad ja reetlikud: tegelased hakkasid mängima peitust, kus puuma oli otsitav. Mööda saali joostes ja peidukohta otsides palus ta lapsi, et nad vaikiks tema peatumisest. “Muidugi muidugi,” tundus olevat laste reaktsioon. Ja kui tuldi otsima, olid suurem osa lapsi super elevil oma võimalusest aidata leida puuma ja saalis kostus üks suur “SEAL!! SEAL!”. Mul jääb ainult loota, et nad käituks erinevalt, kui otsijateks poleks mitte sõbrad, vaid näiteks jahimehed.

Näitlejate töö meeldib mulle lastelavastustes siiani pigem hästi. Seegi kord tõstis mu arvamust lastetükkidest päris korralikult. Mulle tundus, et lapsehoidjat mängis mees (mida tegelikult sosistas mulle mu vend, ma ise poleks märganud) ja Margariina oli kindlasti mees. Mees, kellel oli ilus kleit, mis temal istus imeliselt. Ei olnud liiga palju ülepingutatud kehalist väljendust (efektilisi kukerpalle jms) kuid piisavalt, et tore oleks (lastel). Nägin esimest korda lendavat inimest näiteks.

Teise vaatuse ma vaatasin ära suure huviga ja lõpuks olin päris rahul. Mulle tundub, et ka mu 16-aastasele vennale meeldis, kuigi ta otse seda välja öelda ei suutnud. Nüüd kõigele järele mõeldes olen veel rohkem rahul. Mulle meeldisid paljud mõtted ja käitumuslikud näited peresuhetest, st ka vanemad võiksid vaadata selliseid asju oma lastega, see toob lähemale. Mina olen väga õnnelik, et minu vend otsustas koolipäeva asemel minuga lastelavastust vaatama tulla. Mul oli huvitav tema (kui pool-lapse) arvamust teada.

 

Foto allikas: Heigo Teder (Ugala Teater)