Lavastus: Sinine
Lavastaja: Kalli Pikas
Teater: Karlova Teater
Kestus: 1 tund
Esietenduse kuupäev: 08. aprill
Külastuse kuupäev: 15. aprill

 

Karlova Teatrisse jalutades ma avasin meeled. Tundsin kevaded terve kehaga, ninaga tundsin lõkkeid ja grilli, naeratasin jälgides kuidas inimesed koristasid aedasid, panid üles batuute ja muidu askeldasid õues. Kassid kaklesid, linnud laulsid. Karlova Teater elab väikeses kollases majas, superarmsa hooviga, ilusa sisustusega, nauditava atmosfääriga.

Ooteruumis oli väike näitus sinistest mandaladest, mille tutvustusinfot ma lugeda lähemalt ei jõudnud, kuid jõudsin piisavalt üle vaadata. Tutvustuse lugemine oleks võibolla tähenduse sidumisega olnud plussiks, sest ainult nende nägemine jättis mind külmaks.

Etendus algast monoloogist, mis oli hämmastavalt täpne minu mõtete sõnastus. Ta ütles, et talle ei meeldi sinine, natuke arutles põhjustest või mõjuteguritest. Pidas oluliseks olla kontaktis sinisega vaid selle pärast, et näha, mida see teeb. Sundis end mõtlema, et sinine talle meeldib. …See kõik on nii mina! Kindlasti ma nüüd mõneti kordan ta mõtet, sest ma tahan siin kirja panna tema mõtet minu mõttega koos (ma peaaegu ei erista enam, me täiendasime üksteist nii imeliselt). Sinine on mulle mitte meeldinud kogu aeg, kui olen üldse mingit tunnet värvide vastu omanud. Sinised teksad kadusid garderoobist niipea, kui ma oskasin ise tahta riideid valida. Põhjus on väga ebaselge. Ma ei kujutaks ette, et lapsepõlves juhtus midagi nii halba, mis paneks minu sinisest nii halvasti arvama. Pikka aega ma ei pööranud sellele seisukohale tähelepanu, kuid siis hakkasid kerkima küsimused. Taevas on ju sinine; meri on ju sinine.. Kuidas saab mulle niisugust vabadust sümboliseeriv värv mitte meeldida? Üks oletusi on, et sinine on kõige külmem värv. Sest rohelisel on kollast ja lillal on punast. Aga sinine on lihtsalt väga külm. Mulle ei meeldi külm. Mul on rohelised silmad ja üsna heledad juuksed ja tänu mõningatele pingutustele vahepeal vähene päevitus. Sinine siia ei sobi. Ma olen leidnud ilusamaid riideid sinist värvi, et veenda ennast, et see on tegelikult väga ilus. Isegi juuksed värvisin vahepeal siniseks, et pääsu poleks. Ma sain hakkama aga enam ei taha. Sinist katsudagi peaaegu ei taha. Ma tean, et sinine toiduvärv on üks ebatervislikemaid. Ja inimeste kasutuses ta näeb nii ebaloomulik välja, liiga tehislik. Peaaegu kõiki värve on võimalik saada ntks puuviljadega, aga siniseid plekke ma valgetel riietel veel kohanud ei ole.

Edaspidi oli laval juttu väga vähe ja ma ei tundnud sellest puudust. Ma olin valmis kaasaegseks tanstumõistatuseks, mida ma iga kord püüan enda peas detailselt lahti mõtestada ja sõnastada. Märkan, et iga korraga ma võtan analüüsimist aina vabamalt ja luban endal lihtsalt nautida, mis kokkuvõttes kogemusena mõjub palju paremini. Seegi kord oli samm edasi minu hetkenautimispraktikas. Ma nägin ja seostasin päris palju ja mulle väga meeldis nende keha- ja häälekasutus. Märkmeid tegin võrdlemisi vähe.

Kui püüda kokku võtta: nad püütsid tavakäitumiskombeid näidata läbi illustreeriva mängu. Istusid, kõndisid, seisid,  vahetasid kohti, vahetasid kaste. Sünktroonselt kastitrummidel rütmi lüües hakkasid nad muutma rütmi ühekaupa, kaasates ka teisi muutustesse. Nad otsisid oma kohta ühises ruumis, katsusid läbi kõik valikud. Mis ja kas on üldse see oma ja õige.. ainult ise otsustad, kumb arbuus kõlab paremini, mis määrab ära ta valmiduse ja maitse. Vahepeal nad lõid kaose joostes ringi, hüpates kastilt põrandale ja siis jälle teisele kastile, mille käigus üks armas tantsija koperdas ja kukkus kasti otsast täitsa põrandale, mis nagu mulle tundus, polnud üldse ettekavatsetud. Kõik tõmbasid kiiresti hinge, paar kergelt ehmunud häälitsust kostus nii publikus kui laval kaastantsijatelt. Kui oli kukkuja näoilmest selge, et kõik on korras, naeratasid nad kergelt ja jätkasid. Ka kui see osa polnud plaanitud, oli see väga ilus ja tähenduslikult mõjutav ja mõtteainet lisav.

Kunstilist segadust ma armastan ja tunnen suurt vajadust osata see sõnastada paremini, kuigi etenduse ajal eelistan olla maksimaalselt kaasahaaratud ja keelduda (minu hinnangu põhiselt) kõrvalistest mõtetest, kuigi need kõrvalised mõtted ongi mu töö.

Lõpu poole mängiti häältega. Nad hoidsid ühte häälikut, igaüks eri tasemel ja erineva valjudusega. Siin pearoll oli tüdrukul punaste huulte ja suure suuga, ta kõla oli tõepoolest imeline. Ma unistan sellest, et suudaksin oma suuga sarnaseid asju teha. Tema oli tugevaim; kõige vaiksem oli kõige pehmem. Ma peaaegu suutsin kinni püüda igat tooni. Ma hõljusin vibratsioonide lainetel.

 

Foto allikas: Tiina Viirelaid (Tartu Postimees)