Lavastus: Jaanipäev
Lavastaja: Tõnn Lamp
Teater: Eesti Draamateater
Kestus: 2 tundi 25 minutit
Esietenduse kuupäev: 29. märts
Külastuse kuupäev: 13. aprill
Kord kõndides tänaval peatus mu pilk Jaanipäeva plakatil ja märkas seal tuttavat nime. Kui keegi, kes on seotud selle asjaoluga, et ma saan palka on seotud millegagi, millega seoses ma saan palka, siis muidugi ma pean juurde uurima.
Dokumentaallavastusi usun ma automaatselt rohkem, seega luban ka kergemalt oma tunnetega mängida. Viimasel ajal olin mugavuse mõttes limiteerinud vastuvõtmisvalmidust emotsioonide osas ja kuna see tuli arvatavast lihtsamini välja, hakkasin ma juba peaaegu pettuma teatris, justkui nemad on süüdi, et ma ei viitsi süveneda. Seegi kord võtsin rahulikult. Ma olin mõnusalt väsinud ja sõbrannale head aega öeldes enne teatrit ütlesin: ‘’Nüüd saab mõnusalt täis kõhuga kaks tundi magada’’ ja selleks ma ka valmistusin.
Algus tõotas head. Istusin õnneks veel kõige ääres ning sain mõnusalt toetuda käetoe peale ja minu ees oli suurem tühik mis lubas jalgu laiutada (füüsilised tingimused mõjutavad mu kogemusi väga). Kõik mida ma teadsin oligi see, et Paavo Piik ja Mari-Liis Lill käisid Siberis, millest valmis lavastus.
Esimese mälestusena mäletan taeva raamatut. Tegelikult püüti mind haarata juba saali sisenemise hetkest aga ma hoidsin ennast tagasi. Lugu taevaraamatust tundus mulle rumalalt primitiivne. Nad tahtsid väita, et eredamad tähed on rikkamate tähed ja need tähed, mida pole eriti näha, on vaeste omad. Muidugi oleneb kõik rikkuse ja vaesuse tõlgendusest, aga selle põhjal, kui palju mulle teatavaks tehti, need rahvatarkused minus huvi ei äratanud. Ma üritasin tunda või vähemalt ette kujutada seda aega ja ruumi, aga üldse ei õnnestunud. Tundub, et see pingutus läheb ootustega samasse riiulisse (see liigne püüdlus aru saada). Üks oletusi oli ka see, et näitleja polnud ise päris situatsioonis sees ja ei suutnud seda hingestada.
Terve see aeg oli ruum tühi, vaid inimene vestmas. Ja jälle, täpselt siis, kui mina olin leppinud rahu ja igavusega, hakkas liikumine pihta. Sujuvalt tekkis lavale atmosfäärikas kevadine aed, mida järeldasin nööridel kuivavast voodipesust ja paarist metskitsede kujutistega voodikattest. Viimased muutsid mind eriti emotsionaalseks, sest minu vanaisa voodi kohal oli üks vaip metskitsedega, millel oli rohkem kui sada märgikest (need enamasti ümmargused haaknõelaga kinnitatavad). Ka edaspidi leian ma mitu meenutust mõnusast ühtsest lapsepõlvest.
Nüüd, kui olin avanenud, säilitati ja tugevdati atmosfääri, mida ma oskasin tunda. Järgmisteks vestjateks oli keskealine naine oma emaga. Ema meenutas oma noorust ja siis pulmi. Olen märganud, et minu meeldivuse edetabelis on palju rohkem kohti naisnäitlejatel üldiselt. Võibolla selle pärast, et neile on mul mugavam kaasa tunda ja mõelda.
Kokku oli umbes 6 karakterit ning igal neist oli jutustada omamoodi kuid samas üsna tüüpilisi lugusid. Ma ei ütleks, et sain teada midagi uut või tunda varem tundmatut. Räägiti vabast ajast ja igapäevategevustest väikses külas, kus nad elasid; oma kodust ja rahvusetunnetusest ehk sellest, kuidas nad ei ole ei eestlased ega venelased ja samaaegselt on nad mõlemat (nagu mina – venelane, kes peab end eestlaseks kuna sündinud siin ja tegelikult venemaal polegi kordagi veel käinud, kuid samas iseloom ja see sisemine tunne ju ütleb.. (aga nüüd on kõik palju toredam ja ma olen otsustanud, et ma ei taha end rahvuse poolest liigitada)); rääkisid halbadest aegadest, millest mul meelde jäi ainult ‘’Need mehed olid sama spioonid nagu mina baleriin’’, sest mäletan, kuidas see kõlas vanaisa suust nii ammu kui ma ennast mäletan.
Teine stseen, mis nähi välja nii ehtne, oli see pulmalaud või niisama pidu. Ma olin kindel, et nad valmistavad kartulisalatit, kuigi seda vist ei hääldatud. Grillisid õues liha ja suure laua taga kõik suure kambaga lõikasid midagi sinna juurde. See läks nii hinge, et vaheajal helistasin emmele ja ütlesin, kui väga ma teda armastan ja järgmisel hommikul sõitsin pere koju grillima ja salatit tegema.
Peale pidu, nagu ikka, oli jäänud see üks kõige vastupidavam, sügavaltmõtleja tüüp. (Ma pole päris kindel, kas oli see kõik tema või keegi teine oli ka asjade mõtestaja, aga) Natuke filosofeeriti ‘’kodu’’ mõsite üle ja teemal ‘’inimene on ise endale jumal ja kurat’’, mis sobis ja täiendas ilusti kõneainet.
Kui kõrvalt vaadata, siis ei olnud neil ‘’vene eestlastel’’ midagi nii erilist. Elasid üsna rahulikku küla elu, oma rõõmude ja muredega, mis on niikuinii kõigil sarnased ja erinevad.
Mul on tihti raske meenutada tegevuste järjekorda ja/või kokku viia jutt ja nägu. Ma arvasin, et probleem on minus, kuigi täiesti vabalt võin ka arvata, et probleem ei ole minus. Sest näiteks vanaema jutud tema noorusest on mul hästi meeles ja see joodik filosoof. See, mis kõnetab. Ja ma enam ei koorma end mõttega, et kõik peab meelde jääma (kuigi ma pole kindel, kuivõrd see mu ameti juures sobilik on). Nii tore on mõnda lavastust lihtsalt vaadata ja mitte mõelda selle peale, mida ma nüüd sellest kirjutan.
Väga tänulik olen muusikalise lisandi eest. Ma siiani vahel mängin ‘’Dorogaja, sind jätan maha’’ meloodiat oma peas.
Foto allikas: Eesti Draamateater