Lavastus: Väikekodanlased
Lavastaja: Kertu Moppel
Teater: Eesti Draamateater
Kestus: 3 tundi
Esietenduse kuupäev: 16. märts
Külastuse kuupäev: 29. märts

 

Kõik rääkisid, et tuleb hea. Ma lootsin. Ma uskusin. Hea õppetund: (vene keeles on ka ütlus, et ‘’doverjaj, no proverjaj’’) ‘’usu, aga kontrolli järele.’’

Lõpuks 4nda kuu alguseks ma ostsin endale täiusliku märkmiku. Joonelise (nii, et pimedas saab ka enamvähem sirgelt kirjutada, vedruga (kus saab pastakat hoida), kummiga (mis hoiab kõiki lehekesi kaanekestega koos) ja isegi väikse mapiga, kuhu saab kleepse ja puulehti hoiule panna. Varem ma võtsin A4 paberi, voltisin ta neljaks ja siis sahistasin vaikselt etenduse ajal paberi lehte ümbersättimas.

Ma olen alati lummatud etendusealgsest stseenist selle olemasolul, kui saab ootust täita jälgimisega, mitte facebooki feedi scrollimisega. Kui saab vaikselt sisse elada tulevasse mängu. Üks neiiu luges teisele raamatut. Teise pilk oli vaheldumisi lootusrikas, siis kurb ja vahel natuke pettunud. Esimene lõpetas lugemise, mille peale teine pidas vajalikuks lühidalt omaette arutada raamatu tegelastesi ja tavainimestest päriselus erinevustest ja sarnasustest ja nende eludest üldiselt. ‘’Lihtsalt igav on elada.’’

Luubi all oli üsna tavapärane mõne aja tagune perekond, selle naabrid ja koduabitöölised. Üldine jagunemine toimus vanemateks ja nooremateks ning rohkem ja vähem haritumateks. Noortel tiheda koosviibise tõttu muidugi toimus kihiline segunemine, mida põhilise perekonna vanemad heaks kohe üldse ei pidanud.

Võibolla on probleem minu laiskuses, aga ma üldse ei mõtlegi ise järeldusi ja lahendusi hakata mõtlema peale nähtut. Kui kõik mis ma näen on lõputud omavahelised närimised ja kõik mis ma tunnen on lõputud negatiivsed lained, ma ei vaevu nende mõtestamisega ja eelistan need peast võimalikult kiiresti  minema visata.

Mingil huvitaval minule teadmata põhjusel ükski stseen ei kutsunud välja minus kaastunnet, kaasaelamist, naeru või ükskõik mida. Ma pole veel selgusele jõudnud, kuivõrd mõjutab minu eelnev meeleolu teatrikogemust, kuid olen märganud, et paar tükki, mis nüüdseks lemmikuks on kujunenud, viivad mu küll teisse maailma ja panevad unustama päriselu nendeks paariks tunniks. Seekord seda ei juhtunud kordagi. Mulle tundub, et see on üks tähtsatest punktidest, miks ma teatripileti eest raha tahaksin maksta: kui ta viib mu ära ja lubab mul kogeda miskit täiesti erinevat (ootamatut).

Ma ei taha midagi kindlat väita, aga siiani on suuremate teatrimajade külastamised olnud halvemaid kogemusi. Eriti need kolmetunnised tundetud passimised, inimesed chativad telefonides, huumor pole siiras, inimesed on pingutatult viisakad (ja seda on nii valus vaadata)… Kõik on mööda mingit kindlat ettejoonistatud sirget joont, mis tegelikult kuhugi imedemaale välja ei vii.

Esimene vaatus lõpes intrigeerivalt. Suur (terve lava seina suurune) Polja portree pilt ilmus laest. Väga aeglaselt ja mis veel mõjus meeldejäävalt, see oli külili. Kui enne seda oli lava tuimalt tavaline, (ma küll hindan nende tööd ja nii edasi… aga (enda tööde puhul ma mõtlen täpselt sama moodi) kui see pole piisavalt hea, milleks siis üldse..? Pere maja oli korralikult üles ehitatud ja asjugi oli sisse seatud; diivan ja vaaside-taimede stiilis detaile natuke) siis nüüd, peale portreed ootasin ma suuri muutusi.

Ma ei saanud muutusi. Üsna varsti mõistsin, et lihtsalt tuleb leppida. Võtsin oma uue armsa märkmiku ja tegin märkmeid teemal ‘’kuidas elu elada’’.

‘’Issand, mida ma teen?’’ hüüdis üks tegelastest järsku, millega võitis korraks tagasi mu tähelepanu. ‘’Ajan siin mingit lolli juttu, aga inimene seal kannatab…’’ (See oli see moment, kui pere ‘’armas ja naiivne’’ tüdruk millegi üledoosi sai)

‘’Jah.. kannatab..’’ vastas talle vestluspartner. Nimetissõrme erinevates suundades suunates nüüd, ‘’Ja ka seal, ja veel seal…’’

‘’Nojah, umbes tund aega veel’’

Vot, see oli ainuke koht, kui ma naeratasin sellepärast, et naljakas oli. See hetk aitas mul ülejäänut palju vabamalt võtta. Mul ei olnud enam igav ega tüütu. Nüüd ma mõtlesin rahus oma mõtteid paralleelselt jälgides tegevust laval, kuid mitte emotsioone.

Tunnen veel vajadust mainida, et positiivne oli kübaraga tüdruku kleit ja outfit üldiselt, ehk siis boonuspunkt stiili eest ja teine boonuspunkt selle Lauri Kaldoja deemonliku näo eest, mis kuskil väga lõpus väga ilusa särava ja karmilt järsu sammuna meelde jäi.

 

Foto allikas: Eesti Draamateater