Lavastus: Katariina I
Lavastaja: Toomas Edur
Teater: Estonia
Kestus: 1 tund 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 15. märts
Külastuse kuupäev: 21. märts

 

Algus tõotas head. Habras neiu lihtsas valges kleidis. Kardinal kujutletava tuvi ilmumisega oli minus pingeline ootus näha midagi uudselt ilusat läinud, ikka tavaline, keskpärane.

Uurisin nüüd nii palju kui esimese Google otsinguga leidsin Katariina I’se elust. Ma kujutan ette, et ta elu võis olla natuke huvitavam, kui etendus mulle näitas.

Esimene massistseeni tants toimus külas. Talunike ja muu lihtrahva sees tiirles üks graatsiline pikajalgne neid. Teda natuke kiusati, kuid tundub, et armsalt. Umbes nagu nooremas eas poisid ikka tüdrukuid kiusavad: sikutavad kleidist ja jooksevad koolikotiga (etenduses asendus see punutud korviga) eest ära, kohustades tüdruku enda järel jooksma. Tüdruk (ma pole siiani päris kindel, et see oligi Katariina I, tollal veel tõenäoliselt Marta Elena nimeline, sest Katariina pole ta sünninimi) oli energiline ja edev, mida järeldan lühikesest paaristantsus Preestriga, kus teine püüdis tüdrukut vaigistada.

Mõned etendused on ikka sellised, mida täispildi nägemiseks tuleb vaadata ainult esireast ja umbes keskelt. Teiste puhul jällegi parem istuda kaugel, et mitte märgata puudujääke. Viimati vaatasin balletietendust ‘’Kinolina kangelane’’ Vanemuise väikses majas, kus istusin päris lähedal lavale, tänu millele jälgisin palju näoilmeid, mis tundusid liiga ülepingutatud. Seekord oleks eespool istumine tulnud pigem kasuks (1. rõdu kõige vasakpoolsemalt pingilt ma keskendusin enamasti kostüümidele, tantsudele ja lavapaigutusele, millest ükski muljet ei avaldanud)

Üldine pilt nägi välja pigem harmooniline. Sõna ‘’harmooniline’’ olen kasutanud eelnevalt vaid korra Estonias mängitud ‘’Eesti ajalugu. Hirmust sündinud rahvas’’ ooperist kirjutades. Huvitav, et tahan seda kasutada jälle Estonias.

Legendid (vikipeedia tekstid) räägivad, et Peeter I kohtas Katariina oma parima sõbra Aleksandr Menšikovi juures, kelle armuke Katariina oli olnud, olles samal ajal talutüdruk ja teenija.

Peeter võttis Katariina naiseks. Enne pulma oli päris mitu tantsu, mis millegi erilise poolest silma ei paistnud. Talurahvas ja bojaarid pidutsesid omaette. Karakterid mustas, kes lihtsalt jalutasid ühest lava otsast teise paar korda, jäid mulle lõpuni arusaamatuks.

Võibolla nii pidigi olema, aga minu silmi häirisid ilusate kleitide seelikutest läbikumavad karkassid. Katariina kleidid muutusid aga üha uhkemaks. Füüsiline väljendus ei andnud alla ja liigutused muutusid omamoodi ilusamaks, pehmemaks, võiksin isegi öelda, et täiskasvanulikult naiselikumaks.

Teine vaatus rõõmustas silma, kuigi uhked värvilised bojaaridaamide kleidid nägid välja võltsilt, fabritseeritult, mille kõrval talutüdrukute kleidid paistsid olevat nii ehtsad, et innustasid mind joonistama uusi õmblemiskavandeid. Kõige rohkem meeldisid aadlineidude kleitide ülaosad koos varrukatega ja Katariina oranž mantel.

Liikumine oli pehme ja loomulik. Mõnel korral olin ma päris vaimustuses nende sünkroonsusest, üksteisele otsavaatamata ja vahel üldsegi seljaga üksteise suunas asudes.

Mereretk. Kuhu nad sõudsid ja milleks, ma pole veel välja uurinud. Tõenäoliselt vallutama. Meremeeste tants oli imelise potentsiaaliga ja seda oli nii selgelt näha, et kui nad oleks viimseni puhtaks lihvinud iga liigutuse, saaks sellest ilusaim tants, mida ma elu jooksul näinud olen. Kõige rohkem härisi, kui seitsmest ühe pea vaatas teises suunas, arvestades seda, et ei tundunud, et nii peakski olema. Merel algas torm ja keegi oli uppumise äärel, kui Peeter talle järgi sukeldus. Ei näinud, kas päästmiskatse õnnestus. Terve loo vältel saatsid etendus ainult silmad ja kõrvad. Ühendada tervikut õnnestus vähe, kaasa mõelda ei olnud mugav. Vahel püüdsin end arusaamisel, et olen juba mitu minutit etendusest vaatamata jätnud, kuna jälgisin orkestrit. Neile plaksutasin ka kõige valjemini.

Torm oli läbi ja tegevus toimus taas maismaal. Toimus ehitus, peale mida lavale laskusid sambad. Nii ilusad sambad. Läbipaistvast kangast, alt raskusega pingule tõmmatuna nägid välja peaaegu ehtsad. Ma oskan hinnata kanga kasutust butafooriana.

Kõik liikus pulma poole. Peetri ja Katariina paaristants tühjal laval oli ise nii ilus, et ma tahes-tahtmata lõpuks märkasin, kui must ja kole on põrand. Hetke oleks imeliselt täiustanud sambad, mida kahjuks see hetk polnud. Aga võibolla tantsisidki nad kuskil keldris.

Pulm sai mängitud. Lõpuks ometi. Mulle endale tundub huvitav, et ma leidsin nii palju, millest kirjutada, sest tegelikult üsna suure osa ajast ma tegelesin õmbluskavanditega, mõtlesin välja piduliku suvise seeliku ja pluusi komplekti inspireerituna lavastusest muidugi.

Lõpustseen oli imetlusväärne. Kui Katariina sai kroonitud, kanti teda natuke õlgadel, paigaldati seejärel kõrgendikule valguse alla. Lakke oli sätitud suures koguses ühe tükina õrna, justkui voolavat läbipaistvat heledat kangast, mis lõpuks ühtselt maha langes.

 

Foto allikas: Rahvusooper Estonia