Lavastus: Aelita 2.0 ehk Märka inimeses imet!
Lavastaja: Reeda Toots ja Kaarel Orumägi
Teater: SSCW ja noorte muusikaliteater Taevakivi
Kestus: 2 tundi 10 minutit
Esietenduse kuupäev: 22. veebruar
Külastuse kuupäev: 22. veebruar
Ma laulsin! Sain superpositiivse laengu. Etendus algas sellest, et kõlas Eesti hümn, mille sõnu sai jälgida ekraanilt ja kaasa laulda. Publikus minu ümber oli üsna palju kooliealisi, kes ei tundunud tõsiselt võtvat kogu seda üritust ja itsitasid natuke. Eemalt ma siiski märkasin inimesi laulmas või vähemalt suid liigutamas, mis julgustas mind jätkama.
Veel suurem kergendus tabas mind, kui ma mõistsin lõplikult, et see, mida täna näen, koosneb enamasti tantsust ja laulust. Need kaks panevad mu enda keha justkui kaasa hõljuma. Pluss emotsionaalselt positiivne ettekanne muudab jälgimise palju kergemaks ja nauditavamaks ka füüsiliselt.
Kui peaks sildistama, ma ütleks, et selline lavastus võis mõeldud olla noorematele noortele, ent kes vanemaski eas ütleks ära nii mõnusast, unistamapanevalt muinasjutulisest loost. Kurja (robotitehnika arengu radikaalse pooldaja) võitlus headusega (noored teadustudengid, kel on usku inimestesse ja elavasse üldiselt) lõppes muidugi õnnelikult. Lõpp oli muidugi etteaimatav, tänu millele ma võisin olla kindel, et lõpuks võidab armastus.
Laulud kajasid südamepõhjas. Tekstid jäid kiiresti meelde oma kordavuse tõttu (sel korral kordavus ei ületanud seda piiri, peale mida hakkab igava ja tüütuna kõlama). Lemmiktegelane osutus valituks siis, kui tema laul terve vaheaja vältel peas kõlas ja keha kergelt liikus meloodia sujuvas rütmis. Kahju oli natuke tema kolleegist, kes tõenäoliselt oli tundnud midagi rohkem isiklikku, kui ainult õnne edukast projektist.
Ühe pikad i-tähed küll lõikusid natuke kõrvu, aga tervikuna pole muud kui suur austus andekatele noortele inimestele. Imetledes lauluhääli ja kõige rohkem väikest tulnukas-tüdrukut (kes akrobaatilist balletti tantsis) mõtlesin, et kindlasti panen oma lapsed muusika ja tantsuga tegelema, nii kaua kuni nad ei ole veel ise võimelised analüüsipõhiselt otsustama, mis neile sobib. Küll nad siis ära armuvad.
Kui nüüd lugesin läbi lavastuse kirjelduses kirjeldatavaid suitsu ja pauku, ei meenu mulle üldse midagi lähedast. (Kui ainult Aelita lainepüüdja 2.0, mis oli päris ilus) Ja üldiseltki on põhjalikum ülevaade tegevustikust mälust kadunud. Erksalt saan veel kätte meenutused tantsudest ja loo sõnumist, mis tuletab meelde inimese kui olendi erilisuse.
Kõndides koju ma laulsin ja tantsisin, kui oli inimtühjem ala. Ma loodan väga, et sarnaseid tööpäevi tuleb selle aasta jooksul piisavas koguses tasakaaluks teistsugustele.
Foto allikas: MTÜ Sillamäe Lastekaitse Ühing