Lavastus: Itk
Lavastaja: Madis Kalmet
Teater: Endla Teater
Kestus: 1 tund 45 minutit
Esietenduse kuupäev: 20. jaanuar
Külastuse kuupäev: 21. veebruar
Alguses näidati ette kolm tegelast, kes siis järjest pidasid igaüks pikema monoloogi oma haletsusväärsest elust. Esimene kurtja oli töötuks jäänud ema. Kõik oli tal halvasti – mees petab, tööle keegi ei võta, puberteedieas tütar ei räägi, raha pole, armastust pole.. Ma jälgisin seda ja mõtlesin: “Kas sellise suhtumisega saabki midagi ilus olla?”. Ta ju täiesti vihkas ennast, hüsteeritses. Lõi isegi kastruli vatsu pliiti.
Kõige hullem oli see, et näitemäng oli imeline. Jutt kõlas nii päris ja emotsioonid nii ausad. Kurb on mõelda, et nad peavad nii palju negatiivseid emotsioone nii puhtalt endast välja tooma. Kuid võib-olla on see hoopis tervislik ja puhastav viis end välja elada, kui leida energiat päris enda tunnetest ja teisendada see sinna, mida sa pead näitama. Mul on varsti aeg teada saada, kuidas nad inimesena ise ennast mängides tunnevad. Näitlejad rääkisid publikusse emotsionaalselt ja avatult. Empaatilise vaatajana tuli mul tihti takistada terviklik vastuvõtt, sest emotsioonid kandusid üle liiga tugevalt. Ma mäletan oma tundeid hästi. Seekord võis võrrelda näidendi läbielamist kellegi kalli inimese toetamisega tema halvimal eluperioodil olukorras, kus otseselt midagi muuta ei annagi, kui ainult oma enda suhtumist.
Ema oli abitu ja hale. Tal puudus igasugune lugupidamine iseenda vastu, kuigi ta püüdis näidata vastupidist, näiteks mitte küsides oma mehelt raha, millega ta lootis näidata oma tugevust ja iseseisvust. Kui hakkas tunduma, et depressioon on lõpule jõudmas, oli ta leidnud petliku motivatsiooni imeilusa mantli näol, mida ta oli juba pikemat aega imetlenud, kuid keeldunud mõttest seda osta. Mantel oli kallis, mis kooskõlas oma ennustavate unenägudega lükkasid naise väiksele kuriteole. Kujutas ette, et kui saab mantli, läheb kõik kohe paremaks ja seadis endale ilusaid lubadusi. Ostmata mantlit juba kodus imetledes põhjustasid nüüd rahutust hirmud. Lõikas mantli ribadeks. (Ta oli ikka rumal, ma oleks vähemalt maha müünud). Vist selleks, et asitõendist lahti saada, millega tegelikult tahtis ta endalt kustutada halva süütunde.
Tütre probleemid olid samuti täiesti klassikalised murdeealise omad. Tütart ja ema oli jälgida palju valusam, kui kolmandat. Püüdsin end mõttel, et olen endaski leidnud sarnast ellusuhtumist ühel või teisel ajavahemikul elus. Valus oligi hirm, et avastan endas selle negatiivsuse siiani elusana. Tõenäoliselt ka vanaema jälgida oli kergem, sest puudub kogemus temaga seotud muredest.
Hea mälestus sellest etendusest on kindlasti ka loo kulgemine. Justkui loeks mõnusat kerget kaasahaaravat raamatut. Igal lool oli koormav algus, lootust andev haripunkt, tegevustikuline kulminatsioon (emal – vargus; tütrel ei mäleta, vanaemal – vargus) ja sugugi mitte positiivne, kuid vabastav lõpp. Uskudes karmasse oli huvitav leida põlvkondade vahelisi seoseid.
Lavaline kujundus oli huvitav oma lihtsuse poolest. Iga tegelase mänguala kindlad väikesed piirid aitasid süveneda jutustaja loosse, kuid ka esemeid (nii vähe kui neid oli) oli kasutatud osavalt ja mõjukalt. Kõige rohkem ma vaimustusin kui pliit läks ise põlema ja raadio hakkas ise tööle.
Selle teatrikülastuse erilisus seisneb tegelikult hoopis milleski muus. Nimelt oli seekord publik märkimisväärselt halb. Etenduse jooksul helisesid telefonid 5 korda + üks vibrarežiimil; keegi vanem naisterahvas hakkas lihtsalt vestlema (ma ei tea, mis olid ta motiivid või vabandused (võib-olla oli vanem inimene lihtsalt natuke haige), seega siin midagi otseselt halvasti öelda ei tahagi), kuid tahan mainida kui lugupidav suur osa publikust siiski oli vaatamata kõigele, (eriti sellistele, kes otsustasid, et nende valju sosina kommentaarist tunnevad kõik puudust (nt: “Ajuvabad inimesed”)) ning kuidas see suur osa publikust ikkagi leidis endas tahtejõudu ja ei pööranud kordagi ümber ega lausunud sõnagi oma naabrile. Imelised inimesed, kes püüdsid olukorda päästa oma vaikuse ja keskendumisega etendusele.
Foto allikas: Siim Vahur (Endla Teater)