LavastusSaak
Lavastaja: Kalev Kudu
Teater: Tartu Üliõpilasteater
Kestus:  1 tund ja 10 minutit
Esietenduse kuupäev:  10. november
Külastuse kuupäev: 24. november

 

Jõudsin Tartu Üliõpilaste teatrimajja 2 minutit enne etenduse algust ja siis tuleb välja, et minu nime pole nimekirjas. Jumal küll, kas oleksin ma pidanud kuhugi teisele etendusele jooksma? Sebisin ruttu wifi parooli ja uurisin järele – ikka ‘’Saaki’’ pean siin täna vaatama. Aga piletilaua taga istujale nii ei tundu, tema silmades on ettevaatlik kahtustavus… Mis küll see kutsumata külaline nüüd ette võtab? mõtleb ta…
Mina kuuletun oma graafikule tingimusteta! Loomulikult on see eksitus ja nad lihtsalt ei oskanud mu nime kirjutada… Aga sularaha mul ei ole, et praegu pilet osta.
etendus algas juba 1 minut tagasi, armas piletimüüja ei taha väga mind ikka lasta, aga siis tööarmastus ja truudus võtab võimu, ma murran sisse saali ja lähen etendust vaatama. Midagi see piletimüüja ütles saateks, et pärast või… no ma ei tea. Inimesed, kes midagi tahavad, peaksid valjemini rääkima. Sest võibolla ta ütles et ‘’ok mine siis’’, võibolla ütles ‘’ära ikka mine’’.. Ma ei kuulnud. Ja siis ma mõtlesin pärast etendust, et ootan kuni keegi tuleb. Ootasin 1 minuti ja ikka põgenesin.
Ärge palun pange mind vangi, ma kirjutan teile hea arvustuse.

 

Publikus istus umbes 7 inimest. Üks neist mina, üks piletpoiss.

Lavale astus umbes neli või viis näitlejat. Mäletan hästi ühte poissi, kes kandis lolli tegelaskuju rolli. Kaks tüdrukut… samuti mitte kõige arukamat.. No tegelt seal olid ju kõik idioodid. Üks püüdis vist natuke rohkem küll, aga mitte väga edukalt.

Tegevus toimus õunapuu all, kus noored tegid tööd. Korjasid õunu, mida peab tegema väga ettevaatlikult, et õunad muljuda ei saaks. Muidugi saab siis üks õun muljuda. Siis veel paar tükki. Siis tuleb välja et kast on katki ja kõik õunad kukuvad välja, misjuures mitte korraga. Üks idiootidest hoiab kasti lootes, et midagi saab veel teha ja siis ‘’tahtmatult’’ liigutab seda aeglaselt, et õunad ühekaupa piinarikkalt kukuksid.

Kõige alguses ma arvasin, et lavastus ise on samasugune katastroof nagu näideldav lugu aga mingil hetkel ma tabasin ära, kui terane ja täpne see kõik on. See katastroof on täiuslik paroodia igasugusest keskpärasest draamateatrist. Aga huvitav, kas ja kui teadlikult nad naersid välja kokkuvõtte teatrist? Miks nii vähe publikut oli?? Sest ausõna, see oli (piinavalt) vaimukam kui mistahes teine lavastus probleemi käigust. Struktuur, teostus, näitlemine, kõik nii geniaalselt läbimõeldult halb, et see on juba uus tase. Ja ma ei tee nalja.

Kõrgrõhku hetkel läksid kõik endast välja ja tallasid õunte peal. Vaesed õunad.
Millalgi algusepoole võttis iga näitleja õuna ja tuli iga publikuinimese juurde, et see katsuks ja vaataks, kas on muljutud või ei ole. Kõik õunad olid muljutud. Mulle näitas tüüp ussiauguga õuna. Ja siis ma mõtlesin, et selle asemel, et tallata niimoodi (aafrikas ju lapsed nälgivad ja värki), oleks võinud selle õunakese publikule söömiseks pakkuda, sest need lõhnasid nii hästi. :))

 

Foto allikas: illustreeriv suvaine pilt googlest