Lavastus: Saun
Lavastaja: Barbara Lehtna
Teater: Elektrooniline Jumal/ KUMU auditooriumis
Kestus: 1 tundi ja 10 minutit
Esietenduse kuupäev: 8. november
Külastuse kuupäev: 15. november
Räägime jälle internetist.
Laigid teevad haiget ja pildid instas kirjeldavad elu, mis pole tõsi.
Algus on kujundlikult ilus aga sügavuse poolest juba taaskasutatav. Me oleme sellest rääkinud ja mõelnud ja kõik see on muidugi siiani oluline, sest vähe muutunud, aga selleks, et miski muutuks, on vist vaja sügavamat suunamist inimeste mõtetesse ja nende mõtete arendamist ja edasi viimist.. Aga eks probleeme näha on lihtsam kui lahendusi.
Interneti mõjust mõistusele, mulle tundub, on teadlik enamus. Või vähemalt oskame ju aimata, et kui kuritarvitada kõiki tänapäeva naudingut pakkuvaid enesehävitusmeetodeid, naudime end surnuks..
Võibolla ei osanud mina kaasa minna õiges suunas ja alateadlikult korraldasin endale puhkuse etenduse visuaalseid ja muid mängulisi komponente jälgides. Üks lemmikumaid oli koer kile taga, keda mängis üks näitlejatest. Klähvis täie raevuga vähemalt kolm minutit, kui samal ajal kaks tükki teda ässitasid ja kiusasid. Lõpuks peksid läbi. Ma pole vist isegi koeri ennast näinud nii ehtsalt end hulluks haukumas kui seda kiletagust.
Siis millalgi tutvustasid kõik neli näitlejat oma instagrammi lemmikpildi ja palusid publikul hääletada lemmikuma poolt. Etenduse alguses paluti telefonid mitte välja lülitada ja ühineda mänguga. Kuni hääletus käis, kaklesid näitlejad omavahel võitjapositsiooni eest. Ma vist jälle ei saanud aru, aga see hääletus ju küll päris ei olnud? Sest kaklesid omavahel täpselt need, kel rohkem hääli oli sel hetkel. Kuidagi pikaks venis ka. See oleks ilusam usutavamana.
Foto allikas: kodukalt