Lavastus: Candide
Lavastaja: Maro Matvere
Teater: RO Estonia
Kestus: 2 tundi ja 40 minutit
Esietenduse kuupäev: 8. november
Külastuse kuupäev: 10. november
”Jumal on hea,” ütles keegi ja ma leppisin olukorraga.
Etendus nägi välja nagu üks orkestri, segakoori, solistide ja õhtujuhi juhitav kontsert. Õhtujuht oli põhiloo jutustajaks. Lugu oli väga karm – igasuguste veriste piinamistega ja koledate saatusekingitustega. Kuid Positivistlik filosoofia aitab võtta kõike positiivselt. Lood esitati ilusate häältega ilusatel pehmetel viisidel. Ja kuigi ma arvasin, et taotlus oli just liigpositivistliku suhtumise absurdsusel, pani lugu ja selle ettekanne mind päriselt uskuma sellesse, mille üle tehti nalja.
Meelelahutus + kõrge kunst. Nii tore, et koledaid ja kurbasid lugusid saab nii ilusalt, lõbusalt ja lootustandvalt jutustada. Veendun aina enam, et nali ja ooper võib maailma päästa.
See tõmbas mind täiesti teisse maailma. Tundsin, kuidas miski sikutab mind umbes miljonist niidikesest igast kehaosast, eriti kuskil sealt rinnapiirkonnast. Hingest.
Ma tahaks kasvõi unenägudes sattuda sellistesse maailmatesse, kus kõik tegevus on rõhutavalt instrumentaalselt saadetud ja suhtlus käib lauldes või lihtsalt meloodiliselt häälitsedes.
Kõige efektsema inimese kehastuses kompositsioonina jäi hinge peene keha ja kõrge häälega neiu, kelle esitatud soololugu (kuskil lõpupoole, kus ta eriti kõrgele ulatas) samuti lemmikuks jäi, aga ka teised tema poolt esitatud. Ootasin ta etteasteid juba peale paari tema pala kuulmist.
Laval midagi suurt silmale ei toimunud. Oli palju ruumi ettekujutlusega koostööks ja keskendumiseks kõlasse.
See kõik oli hingele sama, mis kodune kanasupp haiguse ajal. Selle pealetükkiva positiivse suhtumisega pani mind tugevamalt mõtlema elutee kulgemise peale meeldivas ja huvitavas võtmes.
Foto allikas: plakatifoto (ainuke, mis ma leidsin)