Lavastus: Tapatöö jumal
Lavastaja: Filipp Loss
Teater: Vene Teater
Kestus: 1 tund 30 minutit
Esietenduse kuupäev: 20. oktoober
Külastuse kuupäev: 21. oktoober
Huvitav lugu + ilus pilt + hea huumor + lahedad näitlejad + lahe publik + meeldiv atmosfäär.
I <3 Vene Teater
Natuke juba selle pärast ka, et iga kord kui ma eelnevalt kassase lähen, et pilet saada, kassapidaja armsalt naeratab ja ulatab mulle pileti enne, kui ma jõuan teregi öelda. Vahepeal viskab mõne üldise kommentaari, et ”pole ammu näinud” või nagu eelmine kord, et ”Ma arvasin, et sa tuled eile”.
Ma päris üldse ei usu, et ta on meeldiv selleks, et ma seda siin praegu kirjutaks.
Loomulikult on tervikuna kogemus ka palju meeldivam, kui sa tunnen end oodatud külalisena.
Mugavalt keskpäraselt kena lava. Valge mööbli taustal on näideldav pilt puhtam. Taust ei tõmba tähelepanu endale aga samas mõjub väga meeldivalt. Tervik annab oma kontrastiga tegelastele olla justkui poodiumi keskpunktis.
Siis on mul lihtsam ja pingevabam uurida soenguid, nägusid, kostüümide lõikeid…Viimasest jusjuures sain taas hea mõtte. Mul on joonistustena juba kollektsioon olemas sellel aastal teatrilavadelt inspireeritud riietest.
Võibolla Vene Teater on mulle hinge lähedasem ka sellepärast, et emotsioonid siiski kõlavad päris erinevalt eesti ja vene keeles.
Näidend vaatles kahte perekonda. Perekondade pojad olid tülli läinud ning lapsevanemad tahtsid ära klaarida asjaolu, et tüli ei suureneks. Vaatajate õnneks tüli siiski suurenes, aga seda juba mitte poegade pärast vaid vanemate endi. Kes tahtis ennast õigustada, kes ülistada, kes teist alandada ja nii edasi. Ei läinud üldse kaua aega, et küsimus poegade kaklusest kasvaks üle perekondadevahelisele võitlusele.
Vahelduvale tüli leevendamisele, kas siis kahjutundest või püüdlusest olla mõistlik inimene, tulid siis ikka jälle sisse lahendamata küsimused lapsevanemate egodelt, kes leebelt ei tahtnud midagi käsitleda. Laval olid nad kujutletud erinevate võitluskunstidena (vb ainult ühega, ma ei tea palju liike).
Kui situatsioon oli intensiivsemaks muutumas, leidis keegi tegelastest kapist või lambist või kõikjalt kust võimalik erinevat sorti terariista, lava läks pimedamaks ja värvilisemaks ja lööming võis alata.
See oli selge, et see polnud päris kuid siiski mõjus tugevalt.
Loole oli huvitav kaasa elada nii emotsionaalselt kui ka analüüsiva pealtvaatajana, viimases rollis elades siiski kaasa kõige nõrgemale (minu arust, naisele punases kleidis), kes kontrollimatult suutmata taluda nii pingelist stressiolukorda oksendas laua peale, täpselt kus oli koduperenaise väärtuslik antiikne kunstiraamat.
Foto allikas: kodukas