LavastusHingake, ärge hingake
Lavastaja: Liis Vares
Teater:  Sõltumatu Tantsu Lava
Kestus: 1 tund
Esietenduse kuupäev:  18. oktoober
Külastuse kuupäev: 19. oktoober

 

 

Sõltumatu Tantsu Lava on ka mul juba täitsa meeldivate kohtade listis. Eriliseks teeb vist need kogemused see, et iga kord tungib miskit uut minu sisse ja tõmbab endaga miskit täiesti uut minust välja. Toob välja, asetab selle mu enda ette vaatlemiseks ja hoiab mind paigal, paitades, et ma tunneks end mugavamalt ja soojemalt ja et ma ära ei jookseks.

Lavale ilmusid noor naine ja mees. Liikusid natuke kahtlaselt, kuni ma hakkasin aru saama, et naise keha on täiesti harjumuspäraselt funktsioneeriv erinevalt mehe omast. Mehe lihased on pidevas pinges ja varsti ma sain aru ka sellest, et see pinge on kontrollimatu.
Nii huvitav. Sel hetkel läks enesetunne tõsisemaks ka.
Iga järgneva tegevusega laval läks minu mõte aina sügavamale. Tõsisemaks, kuid seejuures kaotamata soojust hinges ja leebet naeratust. Ja pisar silma. Ja külmavärinad.

Sellest on raskem rääkida, sest minu mõtted erivajadustega inimeste teemal on olnud küll piisavalt inimlikud, aga nüüd saan hästi aru, kui ignorantsed tegelikult.

Üks pingelisemaid stseene oli minu jaoks videokaamera vahendusel seinalt noormehe jäsemete vaatlemist. Päris intiimne olukord.

Selliste tükkide puhul on kõik muu nii ebaoluline – kõik tehniline ja kujunduslik pool, mis tegelikult nii peenelt ja osavalt juhtisid tähelepanu ja keskendumist kogemuse võimendamiseks.
On ainult (sel korral 2) keha, kes/mis on järsku nii palju rohkem, kui lihtsalt keha. Üks suur energiakogus, mis sinuga ennast jagab kogu oma avatusega.

Aitäh :’)

 

Foto allikas: kodukas