Lavastus: Blow-up
Lavastaja: Tanel Saar
Teater: VAT Teater
Kestus: 1 tund 40 minutit
Esietenduse kuupäev: 9. mai
Külastuse kuupäev: 18. oktoober
”Tähendus tuleb hiljem…”
Eh, ma loodan.
Selle lavastuse stiil on mulle ebaselge, kuigi väga meeldib. Mul on keeruline seda sõnadesse seada. Laval püsikujundust pole. vahepeal tõmmatakse laest tapeedirull maani, vahepeal sõidutatakse lavale diivan, vahepeal kontoritool. Aga kogu selle minmalismi juures näeb lava välja väga värvikas. Seda ilmselt värvilisele valgusele. Väga oluliseks ja elustavaks lisaks või isegi võibolla üheks põhikomponendiks on elus trummar, kes ei mänginud rütme või kompositsioone, vaid tegi neid elustavaid helisid tegevustele helilise väärtuse andmiseks. Näitlejaid on 5, kellest enamus (kõik peale lokilise) muudavad tegelaskujusid.
Lugu on justkui lihtne ja selge, aga kuidas see liigub, või võibolla hoopis pigem selle pärast, et visuaalne osa oli nii mõjusalt tugev ja tähelepanu endale tõmbav, minul oli loo mõtte arusaamisega keerulisusi. Või isegi mitte arusaamisega, aga loo väärtuse nägemisega. Lugu sellest, et see fotograaf seal laipa nägi oli nii tühi, et mulle tuli alles lõpus pähe küsimused umbes nagu ”kas see oli keegi oluline?” või ”mida see siis mõjutas selle fotograafi elus peale selle, et ta sai ilusate naiste asemel nüüd laibast pildi” jne… aga ma olengi aeglase reageerimisvõimega selliste asjade puhul.
Ma pole kindel, kas Liisa Pulk mulle meeldb nii palju selle pärast, et ta meenutab mulle Martat või ta meeldiks ka iseseisva karakterina minu karakterite listis. Ma kaldun viimase varjandi poole. Pluss isegi kui on esimene, mulle tundub, et üldisest pildist ta eristub siiski millegagi (mis mulle muidu Martas meeldib)… ehk siis kompliment tervele perekonnale.
Peaaegu kahetunnine etendus on ühes osas siiski päris keeruline istumine. Kui hea etendus ka poleks väsib tagumik ära. Vb peaks lihtsalt enne teatrisse minekut 5 kilomeetrit ära jooksma.
Foto allikas: plakatifoto nagu ikka