Lavastus: Noored hinged
Lavastaja: Mirko Rajas
Teater: NUKU Teater
Kestus: 2 tundi 45 minutit
Esietenduse kuupäev: 30. september
Külastuse kuupäev: 2. oktoober
Ma ikka imestan, kuidas teater vahel nii täpselt käsitleb minu elu aktuaalseid aspekte just sellel väiksel perioodil. Annab igasuguseid häid ja halbu mõtteid.. ja vahel paneb halvad mõtted näima hoopis headena ja vastupidi ka.
Tundub, et õppisin teatrit armastama suve lõpus ja olen seda tingimusteta teinud senist saadik.
Peas hajub laiali, kui on nii palju erinevaid suuri teemasid. Aga samas oskab need teemad omavahel seotuna mängima panna nii, et nad kõik täiendavad ja abistavad ja toetavad üksteist. Ja kui veel kõike seda kannavad ette ilusad noored kehad. Ma arvan, et rahulolu on just see, mida ma tundsin etendust vaadates. Polnud suurt vaimustust, ootusi või lootusi või üllatusi.. Oli lihtsalt väga soe ja meeldiv (vahel ka muidugi natuke valus, kui noorel hingel oli valus) aga kui võtta tervikut, siis oli selline sügisel kamina ees istudes ja kivi suitsetades elu üle mõtlemise tunne.
Märkmikusse panin kirja päris mitu fraasi, mis ilusa keele ja terava mõtte poolest kõrvu jäid. Huvitav, kas nad on otse raamatust nii toredad…
Lugu iseenesest oli võrdlemisi lihtne (võrdlen lugu siinkohal päriseluga, mitte teiste lugudega etendustest). Armumis-viisnurk igasuguste hirmude, põikpäisuste, rumaluste, allaandmiste, lootuste, ootuste ja noh üldse kõigega.
Tegelastest oli mul kõige rohkem kahju sellest armsa ninaga blondist tüdrukust, kellele mina kige rohkem kaasa elasin.. tõenäoliselt selle pärast, et temast oli teada kõige vähem ja sest ta oli blondiin (naturaalsed blondiinid automaatselt meeldivad mulle, eriti kui neil on ilus nina)…
Lava välimus ei meeldinud, aga selle kasutamisvõimalused (järsult lainetav palktee ja parempoole diagonaalne seinake, millele sai peale ronida) küll.
Olulised mõtted tekkisid mulle pähe kannatusest ja kannatlikkusest (nende kahe mõiste erinevusest ja olulisusest) ja lepplikusest ja kohanemisvõimest elus üldiselt. Vahepeal mõtlen, et teater on tore ja ilus ja huvitav ja imetlusväärne igatepidi, aga nii väga tahaks kõiki neid mänge ise päriselus mängida ja kõiki neid tundeid tunda otse allikast, mitte läbi mingi empaatia… Ja siis kui see võimalus elus on, siis on kõik ilus ja ma armastan teatrit nagu mitte kunagi varem.
Ja iga kord olen vaimustuses sellest, kuidas NUKU Teatris liigutatakse asju. Seekord raamatuid. Raamatud muutusid juskui jäsemete pikendus ja lendlesid nii elusalt.
Foto allikas: kodukas