Lavastus:  Popi ja Huhuu ehk Isanda ilmutus
Lavastaja: Kati Kivitar (Nii ilus perekonnanimi, nagu kivi+kaunitar)
Teater:  Karlova Teater
Kestus:  1 tund ja 10 minutit
Esietenduse kuupäev:  15. september
Külastuse kuupäev: 19. september

 

Isiklikku:
Jalutades sihtkohta ühel hetkel mõistsin selgelt, et mul on etenduse alguseni veel palju rohkem mega, kui et teha üks suits  teatrimaja ees ja käia vetsus. Teadvustades seda, väikese pettumusega aeglustasin sammu, võtsin kõrvaklapid kõrvast ja püüdsin nautida hetke. Ma siiani pole veel selgelt arm saanud mõtetest vabast hetke nautimisest. Enamasti on juhtunud olukordi, kus 1) ma naudin vakkust ja pilk keskendub horisondil ja ma mõtlen rahus krige üle (sinna sisse käib näiteks oskus kõike vastu võtta, leplikkus; meeldivad ja rahulikud mõtted); 2) mul justkui pole millestki mõelda ning siis tulevad pähe rahutust tekitavad mõtted, mida ma siis igasuguste meetoditega püüan kõrvaldada (enamasti hakkan laulma).
Mõlemad on teadvustamata eesmärgitud olukorrad ja eriti teise puhul ma teadvustan, et eesmärki pole ja see omakorda suurendab ebameeldivust.

Seekord tekitasin pähe küsimuse: kui võimalik või vajalik on mõtete tühjus ja kui vajalik see on?
Oma kogemust analüüsides märkan, et väiksemgi tegevus ja tegevusetus nõuab ajult vastuse küsimusele Milleks ja Mis edasi saab? Iga liigutus ja paigalseis juskui nõuab seletust või kasvõi vabandust.
Juba see, et ma võtsin otsuse aeglasemalt kõndida oli üsna korraliku analüüsi tulemus. Väga tõenäoline, et ma mõtlen üle, sest kui ma oleks käitunud inertsiliselt, oleksin ma 1) ka kiire kohalejõudmise puhul leidnud koha peal tegevust (näiteks lugeda raamatut) ning 2) aeglase jalutuskäigu puhul ikkagi jõudnud teatrisse mitte hilinedes. Ehk mul puudus otsene vajadus mõtestamiseks.
Aga analüüs ja etapiline mõtlemine viis mu mõtted selle praeguse aruteluni, mis küll vastust ei saanud, kuid ka vaatamata sellele tundub huvitav ja progressiivne näiteks tänu küsimustele, mis ma enda east välja kaevasin, mis võivad mind juhatada järgmisele etapile.
(Järgmisel hommikul leidsin youtube soovituste all Sadhguru loengu lõigu, mis vastas täpselt teemakohaselt kõigile minu õhtustele küsimustele)

Isikliku seos etendusega: Ise ka kahtlen ja küsin endalt, kuivõrd asjakohane kõik see eelnev tekst siin blogis on. Nüüdseks sellel teemal ülemõtlemine on mind toonud otsuseni jagada kõike, mida pean enda jaoks oluliseks osaks mõtlemisel etendustest või ka teatri mõjust minule üldiselt. Lõppude lõpuks, ma usun, kui saan sellest isiklikust piirangust jagu, kaob ka vajadus muretseda piiri ületamise mõttest ning seejärel kaob ka vajadus seda piiri ületada (sest piiri enam ei ole)…
Praegusel eluetapil on mul väga huvitav jälgida, kuidas etendused seonduvad minu endaga, kõigega mis mind ümbritseb, kuidas ma maailma tajun ja kuidas kõik see muutub. On ammu selge, et kõik on omavahel seotud. Ent tahan siiski veel seda illustreerivalt sõnastada ja jäädvustada tundeid.

Lõpuks ka etendusest:
Mis seal ikka varjata – see oli imeline. Puhtalt kõik.
Lava oli ehitud kaootiliseks kunstniku toaks. Teise korruse moodustasid seinte ääres seisvad ehitusplatvormid. Ruum oli suunatud vaatajale. Üks huvitavamaid detaile oli peegel, mis seisis seljaga publiku poole. Ja peegel oli tegelikult läbipaistev klaas. Kui keegi tegelastest oma reflektsiooni jälgis, siis inimene, kes peegli ees istus sai näha, kuidas inimene (või loom) ennast peeglis vaatleb. Mina nägin seda kõrvalt ja natuke kadestasin keskel istuvaid inimesi.
Näitlejad ei lausunud ühtegi sõna. Suhtlesid häälitsuste, näoilmete, kehadega ja olulist tähelepanu nõudis nende hingamise jälgimine.

Raamatut mina logenud polnud. Lugu oli ise huvitav ning ka üles ehitatud laval väga kaasahaaravalt. Ma mõtlesin ainult kord mõtet, et ”millal see küll lõpeks” aga seda tegelikult lausena ”ma üldse ei taha, et see lõpeks”.
Mis on vabadus ja mis ei ole vabadus? Ja kui sul on üks vabadus, kas siis võib olla õnnelik? Ja mis siis juhtub, kui sinu harjumuspärased stimulaatorid järsku kaovad ja sa pead kuidagi oma peaga hakkama saama?
Alluval kuulekusel on palju hüvesid samuti nagu ka on mässumeelsel eksperimentaatoril.
Lõpuks surevad ikka kõik samamoodi ära.

 

Foto allikas: pildistas Gabriela Liivamägi
(nagu ka peaaegu pooli pilte teatrites)