LavastusArmastus Laitses
Lavastaja: Ivo Eensalu
Teater: Laitse graniitvilla
Kestus:  2 tundi 40 minutit
Esietenduse kuupäev: 4. juuli
Külastuse kuupäev: 12. juuli

 

Enne etendust ringi vaadates Laitse graniitvillas tekkis huvitav suur heatahtlik austus. Mõtlesin, et ‘’pole hullu, kui etendus on halb, mulle meeldib see koht,’’ vaadates maale ja skulptuure igal seinal. Ühes tualetis olid värvilised maalid naiste kehast, teises kuked ja buffalod.

Lavale oli toodud kolm kurva lõpuga legendi armastusest Laitses. Keset muru seisis nähtavasti plastmassist väike kivitorni meenutav ehitis, vasemal pool oli (väga) väike puumajake, paremal pool minilava ansambli jaoks ja kunstniku maalimisputka. Kuskil etenduse keskel sai jälgida, kuidas kunstnik paljalt poseerivat ilusat naiskeha paberile kannab. Armsal neiul oli katteks vaid valge poolläbipaistev suur siidine sall.  Väljas polnud enam liiga soe ja paljast keha vaadates hakkas endalgi jahedam, kuid rõõm ja nauding soojendas. Mulle meeldib kunstiprotsesse jälgida.

Lavastus tundus kokku pandud lihtsalt kõikidest asjadest, mida nende sõpruskonnas harrastatake. Näiteks laulude sõnad olid naistest ja muidu elust. Sõnad tundusid liiga lihtsad, teksti polnud vaja pingsalt kuulata, et leida midagi huvitavat. Laule esitati vahepaladena ja ma mõtlesin, et polnuks mul tikkimistarbeid kaasas, oleksin ma nendel hetkedel igavusest negatiivseid kommentaare märkmikusse kirjutanud. Aga ennast rahulikuna hoides jõudsin ma hoopis järeldusele, et ma olen lihtsalt kade, et minul ei ole oma ansamblit, kus laulda ja enda igapäevamuresid väljendada.

Mul nagu ikka oli kahju loomadest. Istusin seal ääres, kus hobused mööda kõndisid ja alati jälgisin nende täis õudust silmi. Kanad tundsin end veidi paremini, aga minu usk seisneb selles, et hea teater peaks oskama publikut üllatada ja igasuguseid huvitavaid emotsioone tundma panna teisi loomaliike kasutamata, peale iseenda. Koeri võib, kui koerad väga tahavad. Koerad on vahest ise täitsa edevad.

Näitlejate töö jättis täitsa külmaks. Kui olin jälgimas mitte naljakaid nalju ja algatamas mõtteid enda peas teemal ”jumal küll, hakkab pihta see tsirkus” suunasin oma tähelepanu tikandile ja elu oli ilus edasi. Istusin muru peal ja nautisin ilma.

Üldiselt mul on väga hea meel, et olen õppimas olema leplikum/mõistvam/tolereerivam ebameeldiva teatri vastu. Usun, et ka kõiges halvas on midagi kasulikku ja tähelepanuväärset.

 

Foto allikas: Google otsing. Edasi suunas #laitsegraniitvilla hastag’iga postitusi vaatama aga seal ma allikat ei leidnud.